74. osa

74. osa

„Palju õnne!” ütles Cristal laialt naeratades.

Ja suundus seejärel min kõrval seisvat Nicki õnnitlema. Pooled külalistest olid mulle tundmatud ja pooled Nickile. Ma lausa ehmatasin ära, kui oma vanatädi türtre tütart Eliisat nägin. Mul polnud aimugi, et mul kohe NII palju sugulasi oli.

„Palju õnne Sulle. Ma tean, et sa oled hea tüdruk ja Nickile õige.” sõnas Paul Kevin.

Midagi sellist peigmehe isa käest kuulda on päris hea tunne. Eriti kui sellele järgneb soe kallistus.

„Kullakene, sa oled nii imekena. Ma tänan Jumalat, et ta just sinu Nickiga kokku viis.” ütles Denise, kellel olid samuti pisarad silmis, nagu minu emalgi, kui ta mulle järgmisena õnne soovima tuli.

Ma olin nii õnnelik. Vahetevahel heitsin ma pilgu Nickile. Ta oli nii kena oma uues ülikonnas. Ta ei meenutanud enam tavalist meest. Ta oli midagi paremat. Midagi palju palju enamat. Ka tema heitis mulle vahel pilgu ja naeratas õnnelikult.

Kui kõik õnnitlused olid saadud, suundusime kõik peopaiga poole. Mina ja Nick läksime kõigepealt kiiruga autosse. Kaugelt oli küll paista mõni välgusähvatus, aga keegi ei tulnud midagi küsima või muud säärast. Sõit hakkas peale.

Auto peal olime me mõlemad üpriski vait, sest nimelt Cristal polnud enam mitte kuidagi moodi mahtunud minu ema ja isa autosse, niiet ta tuli meiega.

Me rääkisime küll, aga mitte meie Nickiga omavahel.

Ta võttis mu käe salaja enda kätte ja põimis oma sõrmed minu sõrmede vahele.

Tegemata teist nägugi. Sel hetkel oleks ma kõik andnud, et saaks temaga omavahel olla.

Kohal me olimegi. Nii pea, kui autost välja sain, tahtis hing kinni jääda. See oli võrratult kena koht! Taga pool sillerdas päikese käes järv, lauad oli kaetud, kaunid minu pruudikimbu sarnased buketid laual. Järvest natuke vasakule, jäi aga kaunis maja.

„Nick, see on võrratu!”

Hüppasin talle kaela.

Ta võttis minu ümbert kinni ja suudles mind.

Joe, kes samuti järgmise autoga kohale oli jõudnud, sõnas: „Taevas hoidku, me ei jõua täna nii palju „kibe” karjuda, kui need kaks musitada tahavad.”

„Ah, jäta noored rahule.” vastas Kevin naerdes.

„Hea küll, vanamees.”

„Vanamees?” küsis Kevin, ise ikka veel naerdes.

„Noh, sa ütlesid „jäta noored rahule”. Järelikult, oled sa ise juba vanamees.”

„Joe ja tema loogika.” ütles Denise.

Kõik naersid.

Kõik inimesed olid kogunenud tantsuplatsile, mis järve äärde üles oli pandud. Ja hakkas avatants. Astusime Nickiga esimestena tantsupõrandale. Kõik jälgisid naeratades. Muusika hakkas. Jon McLaughlin – So Close. No annab olla sobilikumat laulu. Huvitaval kombel ei tundunud enam kedagi muud olema, ainult Nick ja mina. Varsti hakati plaksutama ja Joe ja Cristal suundusid tantsupõrandale. Paare hakkas järjest rohkem tulema.

Kuni tuli Kevin. Lai naeratus suul. Appikene.

„On see Melissa??” küsisin ma Nickilt sosinal.

„Sul on vist õigus.”

Melissa polnud selline, nagu varem. Selline räbal ja räsitud. Mitte üldsegi räsitud. Helekollase tooniga kleit seljas, kaunis soeng kõrgele üles pandud, samuti särav naeratus suul. Kevin kummardas, tüdruk naeratas ja vastas kniksuga. Paar hakkas tantsima. Ka neil tundus silmi jaguvat ainult üksteisele.

Peaaegu igaüks oli nüüd tantsimas. Pidulikum osa sai läbi. Kes jõi kokteili, kes tantsis pööraselt(noh, näiteks Joe ja Cristal), kes sõid rahulikult ja rääkisid.

Lõpetasin just isaga tantsimise ja otsustasin, et tahaks korraks istuda.

Istusin ühte tühja lauda, haarates endale ka ühe kokteili. Hakkasin just pilguga Nicki otsima, kui keegi mind kätt pidi püsti tõmbas. See oli Nick.

„Mis sa teed?”

„Tule.”

Läksime tema järel kiirel sammul. Ta vedas mind majja ja me läksime teisele korrusele.

Ta avas ühe toa ukse, lükkas jalaga ukse kinni ja asus mind suudlema.

„Nick, ausalt öeldes, sa võtad mul lihtsalt jalad nõrgaks, kui sa nii teed.”

„Mul...on lihtsalt vaja sinuga natukene kahekesi olla...” sõnas ta kavalalt naeratades.

„Noh, minul pole selle vastu midagi.”

Tõmbasin teda veel rohkem endale lähemale ja suudlesin teda samuti.

„Ma armastan sind, Lily.”

„Nick, mina armastan sind...”

Kuulsin koridoris samme. Keegi peatus täpselt selle toa ukse taga ja kuulatas. Me olime hiirvaikselt. Nick andis mulle põsemusi ja kallistas mind kõvasti. Kuulsime, kuidas sammud kaugenesid. Hiilisime toast välja ja läksime alla korrusele.

„Oh, teid me just otsisimegi. Lil, pruudikimbu viskamine.” sõnas Celly naeratades.

„Ahjaa. Tuleme.” vastasin ma rõõmsalt.

Kõik võtsid positsioonid sisse.

„Nii, kohe viskan. Nii. . . kolm, kaks.....üks !”

Viskasin kimpu. Kostus kiljumist ja juubeldamist. Ma pöörasin ümber.

„Crissy!”

Cristal seisis nii taga kui veel võimalik, endal käed ristis. Ja kimp oli täpselt tema käte vahele kukkunud.

Lehvitasin talle heatujuliselt ja naeratasin laialt.

Ta lehvitas mulle ilmetult vastu ja tegi mulle ah-ma-ei-usus-sellistesse-asjadesse nägu.

Hakkasin naerma.

Aeg liikus üpriski kähku. Tantsisime, laulsime, naersime, sõime, jõime ja rääkisime niisama. See oli parim päev. Tõesti.

„Nick, kas sulle ei tundu, et tänane päev ongi elu parim?” küsisin ma teda kallistades.

„Ooojaa. Aga siiani. Ma arvan, et juba homme võid sa teisiti arvata. Mine sa tea, mis me teeme, eksole.”

Toetasin oma pea tema õlale. Kogu selle möllu keskel, ei tundnud ma kübetki väsimust või tüdimust ja naeratasin rahulolevalt.

Aeg oligi minna, kui tahtsime õigel ajal lennukile jõuda.

Jätsime kõigiga hüvasti.

- - - - - - - - - - - - - - - - Peale lennusõitu Korfu saarel, idüllilises kohakese, väikese maja juures. Ümber ringi kajud ja kui maja juurest otsa alla minna, tuli rand ja ilmatu vesi. Kõik oli väga kaunis. Päike oli peagi loojumas.