72. osa

72. osa

Keerasin ühelt küljelt teisele küljele. Aga und ei tulnud. No lihtsalt ei tulnud ja kõik. Pea oli nii tohutult mõtteid täis ja need kõik tiirlesid ringi. Ma ei suutnud ühele keskendudagi, kui juba uus mõte mind valdas. Ja nii edasi ja aina edasi. See oli kohutav. Ja hirmutav.

„Sa ei saa ka magada?” küsis Nick lõpuks.

„Anna andeks, kui sind üles ajasin. . . ”

„Kallis, sellest pole küll midagi. Ega ma ei maganud ise ka.”

„Oh, siis on hästi. Mul lihtsalt ei tule und.”

„Jah. Täitsa kummaline on see kõik. Aeg on nii kiiresti läinud. Noh, mitte et ma ei tahaks, et aeg kiiresti läheks...”

Naeratasin.

„Agajah. Homme samal ajal oleme me Korful. Lahe, eks?”

„On küll.” nõustusin ma.

„Tead, sa ei kujuta ette ka kuidas ma sulle juba Mrs. Jonas tahaks öelda.”

„Oh, ja küll mina tahaksin sind juba meie majas tööd rügama panna.”

Nick jäi vaikseks.

„Ja veel eesti keelt õppima...” lisasin ma mõtlikult.

Nick oli ikka veel tõsine.

„Okei, okei. Ära nüüd pabista. Kõigepealt vaatame kuidas mesinädalatega on.”

„Ooojaa.”

„Ära ütle seda.”

„Miks mitte?”

„Sinu suust kõlab see nii perverdilikult.”

„Ah, ole vait.” vastas ta naerdes.

Rääkisime veel mitmetest asjadest. Arvan, et oleksime vabalt terve öö üleval olnud, aga otsustasime, et me ei taha oma pulmapäeval nagu kaks zombiet välja näha.

Niiet kuidagi moodi õnnestus meil siiski magama jääda.

¤¤¤¤¤¤¤

Avasin uniselt silmad. Aga see unisus kadus kohe, kui sain aru, mis päev täna on. Appi. Tõusin tormakalt istukile ja raputasin Nicki.

„Nik! Nick kuule. Ärka üles!!”

Nck hõõrus uniselt silmi. Ta vaatas mulle otsa ja hüpaps ka ise kähku püsti.

Ja kallistas mind kõvasti.

Istusin talle sülle ja toetasin pea tema õlale.

„Lõpuks ometi . . .” sõnas ta sosinal.

Tõusin siis aga püsti, andsin Nickile põsemusi ja tormasin kapi juurde.

Otsisin kõige lihtsama kleidi mida leida võisin ja vahetasin selle oma pidžaamaga kiirelt ära. Ka Nick hakkas tegutsema, peale pikka minu vahtimist.

„Niisiis. Kell 15.00 ma saabun. Praegu lähen Cristali juurde, kari pruutneitsisid tulevad kirikusse, neli neist tulevad koos minuga. Pärast tseremooniat lähme kuskile xy kohta, millest mu õrna aimugi pole, siis pidu ja siis...oota...mis kell lennuk väljuski?”

„Kell 21.00” vastas Nick rutakalt.

„Selge. Korras. Okei. Olemas.Selge.”

Nick vaatas mind muigega.

„Sorri, ma liiga närvis, et maha rahuneda. Või ma tähendab...mida iganes. Ma hakkasin siis minema. Näeme. Millalgil. Tähendab, kell kolm näeme. Jah. Tšau. Armastan sind.”

„Mina ka.” vastas Nick ja suudles mind.

Sulgesin ukse enda järel ja tormasin trepist alla. Kõik olid juba üleval. Osad köögis, osad elutoas.

„Tsau. Kirikus näeme!” hüüdis Kevin.

„Nõus jah.” vastasin rutakalt.

Tahtsin juba uksest välja minna, kui tormasin taas trepist üles. Ma ei saanud ust avadagi. Ta tuli mulle juba pikas koridoris jooksuga vastu.

Ta võttis tugevalt minu ümbert kinni ja me suudlesime. Kaua-kaua.

Peale seda ohkasin ma.

„Näeme siis pärast, eks?”

„Loomulikult.” vastas ta naeratades ja suudles mind veelkorra.

Kui alla jõudsin, küsis Joe: „Viimane suudlus vallalistena jah?”

Muigasin heatujuliselt.

Hüüdsin kõigile tšau ja väljusin naeratades majast.

¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤

Cristali juures ~~

Loetlesin kõik valjult üle.

„Celly, Isobel, Eleriin, Herli, Liis, Liisa, Grete, Catleen ja Mari. Kus Keidi on?”

„Küll tuleb veel.”

„Celly ja Isobel ja Catleen, olete siis nõus?”

„Loomulikult.”

„Perfektt.” Sõnasin ma rahulolevalt.

Ülejäänud kallistasid mind.

Me lähme siis kella 12.00 sinna ära, eksole?”

„Täpselt nii. Ja siis...”

„Crissy jõudis juba rääkida.” Vastas Eleriin naeratades.

„Tänks õde.”

„Ikka saab.” vstas ta nerdes.

Kõigepealt lähen mina ja Ellu siis kleiti ära tooma. Kingad ja loor on siin ikka onju?”

„Täitsa olemas.”

„Siis...Grete ja Mari lähevad seda kimpu ära tooma.”

Mõlemad noogutasid.

„Huh. Siis on korras kõik vist. Ja sina paned meigi asjad kõik. Sest peale juuksurit tulen siia. Ja siis kleit selga ja olemas.”

„Ja ma VÄGA loodan, et Keidi ka ikka tuleb. . .”

Istusin veidi närvilisena, kuid väga õnnelikuna diivanile.

„Appi. Mul polekski enam närve, kui ma veel sõmustele ka muretsema peaks.” lisasin ma silmi pööritades.

Kõik naersid.