68. osa

- 2 päeva pulmadeni –

Ärkasin vara. Kell oli alles seitse hommikul. Haigutasin laialt.

Nicki mu kõrval igatahes polnud.

Alles siis meenus mulle, et ta pidi tööga seoses hommikul varakult stuudios käima. Nii Joe, Kevin kui ka Frankie pidid temaga kaasa minema.

Viskasin endalt teki pealt ja hiilisin tasakesi koridori. Poetasin kõrvaltoa ust veidi lahti. Tundus, et Cristal magas veel. Tahatsin just ust sulgeda, kui keegi mulle vastas.

„Tule sisse Lily.”

Naeratasin ja astusin Cristali tuppa, ust enda järel hääletult sulgedes.

Istusin tema kõrvale voodile.

„Ärevil? Närvis?” küsis ta.

„Mkm.”

Ta hakkas naerma.

„Noh, mina küll oleks. Kohutavalt närvis. Täna on meil ju veel viiiiiimane kleidiproov.” sõnas ta õnnelikult.

„Mhm.”

„Ma vaatan ,et sa poel eriti jutukas.” naeris ta.

Võtsin tal käest kinni.

„Tegelikult ma kardan. Kohutavalt kardan.” ütlesin ma.

Ta vaatas mulle üllatunult otsa.

„Mul kõhus keerab pidevalt ja see on jube.”

„Mida sa siis kardad ometigi?”

„Aga kui see kleit nüüd polegi paras? Või ma ei näe selles ilus välja? Või...”

„Või mis...?”

„Või....äkki ma... ei meeldigi Nickile...? Äkki läheb midagi valesti??” küsisin ma kahtlevalt.

Cristal puhkes naerma.

„Lõpeta ära, Lil. Ta ju pole midagi sellist sulle öelnud ega ju?”

„Eiei, asi pole temas. Lihtsalt MINA arvan, et...ma pole piisavalt ilus, kena...piisavalt hea...Nick Jonase jaoks.” ütlesin ma murelikult õele otsa vaadates.

„Lily, lõpeta ära. Ise sa oled alati öelnud, et sinu jaoks pole vahet, et ta on üks neist kuulsatest Jonastest. Et ta on SEE Nick. Ära põe! Ta armastab sind , väga. Metsikult, kuumalt ja ma ei tea mida veel.” vastas ta.

Naeratasin.

„Niiet...arvad, et ta ei kahetse seda?”

„Loomulikult mitte. Tead, lähme parem alla. Võtame midagi süüa ja siis šhopinguleee!” naeris ta.

„Ja kleidiproovi.”

Cristal noogutas heakskiitvalt.

„That’s my girl!” naeris ta.

Läksin oma tuppa, et midagi normaalsemat selga otsida.

Umbes 15 minuti pärast saime me köögis taas kokku.

„Kuule, kus kõik on jälle?”

Cristal kehitas õlgu ja hammustas suure tüki võileiba.

Silmitsesin teda kahtlevalt.

„Kuule...” alustasin ma uuesti.

Ta võttis aga veel suurema ampsu ja vaatas mulle küsivlt otsa, ise nagu lootes, et kui tal suu täis on, ei saa ta midagi välja rääkida.

„Kas kõik teavad midagi, mida mina ainsana ei tea?”

Ta kehitas lihtsalt jällegi õlgu, minu pilku vältides.

Kui olime võileivad ära söönud, võtsime vihmavarjud ja lippasime õue. Väljas sadas väga kõvasti. Tahtsime just autosse ronida, kui järsku hüppasid heki tagant välja umbes kümmet ajakirjanikku, fotograafi ja keda veel, kes muudkui klõpsutasid meist pilte.

Ka kaameramees koos mingi naisega, kelle käes oli mikrofon, nagu ründasid meid oma küsimustega.

„Kas teie oletegi Nick Jonase pruut? Kas vastavad tõele kuulujutud tõsisemast suhtest? Kui kaugele on asi arenenud?”

„Me ei annaks praegu kommentaare.” sõnasin ma lahkelt naeratades.

Tundus, et naine oli mu rahulikkusest lihtsalt rabatud.

„Aaga...aga...kas te ikkagi olete Nick Jonasega seotud rohkemi kui sõbrad?”

„Jumal seda teab.” naersin ma.

„Aga vabandage, meil on veidike kiire. Kena päeva.” vastasin ma viisakalt ja üritasin Cristali autosse vedada. Tundus, et teda polnud kogu see asi külmaks jätnud.

Nähes, et ta pole võimeline isegi midagi ütlema, istusin ise rooli ja olin tänulik, et ma olin 18 ja et mul load olid.

„Mine nüüd.” ütlesin Cristalile, kes teisele poole autot tammus.

Naeratasin neile kõikidele, kes ikka veel meist pilte tegid ja tagurdasin suurima rahuga sõiduteele.

Kui me sealt välgusähvatuste saatel lahkusime, olin rahulolev.

„Nagu...VAU! Kuidas sa tegid seda?” küsis ta imestades.

„Sa olid soooooo rahulik!”

Naeratasin veel enesekindlamalt.

„Nicki pärast. Pole mõtet neid vältida, ühel hetkel tuleb nendega nii või naa tegemist. Ja ma ei taha Nickile mitte kuidagi marki teha või midagi sellist. Ja pole ju mõtet nende peale karjuda või neid eirata...siis oleks see ainult hullem. Niiet, stay calm.” vastasin ma rahulolevalt.

Cristal hakkas lihtsalt naerma.

„Sind ja su rahu.” sõnas ta muigega.