66. osa

Me lihtsalt vaatasime üksteist, õrn naeratus huultel.

„Ära tee nii.” ütlesin ma lõpuks.

„Mida ma teha ei tohi?”

„Ära vaata mind nii.”

„Samad sõnad sulle.” ütles ta mulle veel lähemale tuules.

Ta oli mulle nii lähedal. Vaatasime ikka veel üksteisele otsa.

Kõik oli nii kohutavalt rahulik. Jällegi me lihtsalt vaatasime üksteist.

Ma pidin midagi tegema, et sellest vaikusest välja saada.

See oli midagi kohutavalt kummalist. Ma tahtsin samaaegselt, et see kestaks veel kaua ja samas igatsesin, et ta mulle midagigi ütleks.

Ja siis lõpuks toimus midagi. Ta suudles mind.

Ma ei teagi. Kõik tundus korraga kuidagi tohutult imelik. Kõik käib kuidagi lihtsalt...kuidagi kähku... Loomulikult on ka olnud selliseid aegu, kus ma olen igatsenud, et mind polekski. Et polekski seda vahel nii külmana ja julmana tunduvat maailma. Aga kui ma Nickiga olin, tundus, et maailm on mingil moel nii ilus ja hea paik. Parim koht, kus olla.

Võibolla oligi just see armastus?

Igatahes, peaks ma lõpetama kogu mõtlemise ja hetkele keskenduma. Ehk siis Nickile.

Jah. Täpselt.

Nick eemaldus minust korraks ja naeratas siis.

„Sa näid mõtlik?”

„Ma olengi mõtlik. Ära küsi, mul on niii veider tunne.”

„Midagi on halvasti? Lily, mulle võid KÕIGEST rääkida, sa ju tead..” ütles ta mulle.

„Ma tean.” vastasin talle naeratades.

Ta vaatas mulle otsa ja tundus, et teda tõesti huvitas, mida ma tunnen. Ka see tundus nii ebareaalne. Ma ei tea. Millest mul selline tuju küll tuli...?

„Lihtsalt...selles ei leidu kübetki loogikat. Kõik oleks ju nagu hästi.”

Mulle meenus mu tädi.

„Noh...enam-vähem hästi. Aga ma tunnen ikkagi, et midagi on nagu puudu. Et on mingi tühi koht.”

Nick kuulas mind tähelepanelikult, niisiis otsustasin ma oma jutuga jätkata.

„Ma peaks ju tegelikult õnnelik olema. Peaks ju? Ja mind ajab nii kohutavalt vihale, et mind praegu mingi nõme masekas ründab. Anna andeks. Ma tõesti ei tea, miks ma seda üldse räägin. Andesta.”

Ta pani oma sõrme mulle õrnalt huultele.

„Ära palu vabandust. Ma võiksin ka seda kuulata, kui sa numbreid ühest kuni kahe tuhandeni mulle ette loeksid. Peamine asi on, et see oled just sina, kes neid numbreid loeks. Mõistad?”

„Tegelikult...ei mõista. Ma tahaks nüüd jälle vabandust paluda, aga sa keelasid selle mulle ära, niiet jah. Ühesõnaga, ma ei saagi aru, mida sa minus näed. See tundub nii ebaloogiline...siin pole kübetki mõistust.”

„Ja minu jaoks kõige häirivam on veel see, et mina olen alati selline „pea pilvedes” unistaja olnud, kellel on reaalsusest täiesti ükskõik. Ja nüüd, kui ma elan sellist elu, mida ma ka oma pöörastemas unistustes kujutlenud pole...nüüd ma hakkan siis mõistusega mõtlema!”

Nick naeris vaikselt ja pani käed mulle ümber kaela.

„Sa tead ikka, kui kohutavalt armas sa oled?”

„Nick, kas sa kuulad ka mind üldse?”

„Vabandust. Ma kuulasin küll tegelikult. Aga lihtsalt raske on kuulata, kui sa siin minu vastas oled. Jube raske kohe.”

„Sa oled parandamatu, tead sa seda?”

„Oojaa. Tean küll. Niiet, kui sa minuga rääkida tahad, siis järgmisel korral palun räägime kuidagi üks ühel pool seina, teine teisel pool seina. Su välimus ja olek segavad mu keskendumisvõimet.”

Ta ajas mind naerma. Nagu alati.

„Einoh, ega ma võin ära ka ju minna...” vastasin ma ja hakkasin ta sülest püsti tõusma.

Just siis, kui ma püsti olin saanud, tõmbas ta mind tagasi.

„Täna sa siit veel minema ei pääse. Parem usu mind.” sõnas ta.

Ta näol oli jällegi see ilme, et ta mõtleb iga viimast sõna tõsiselt.