67. osa

„Vau!” sõnas Cristal, endal suu pärani lahti.

„Meeldib?”

„Meeldib? Ma armastan seda!” kiljatas Cristal.

„Noh, me loodame, et Lily armastab seda samuti...” sõnas Denise mõtlikult.

„Loomulikult, et armastab!” vastas Cristal.

Nad seisid imekaunis maakohas. Ümberringi oli väga vaikne. Võis kuulda ainult lindude rõõmsat siristamist.

„Ma tõesti ei tea, kuidas ma suudan nii olla, et ma ei räägi Lily’le, et ta pulmapidu nii üliilusas kohas toimub.”

Joe naeratas õnnelikult.

„Poisid, teie siis korraldasite seda?” küsis Lily isa.

„Jep. Mina, Joe ja loomulikult Nick.” vuristas Kevin uhkelt.

Paistis, et kõik olid sellest vaimustatud.

Joe ja Kevin patrasid mis veel kuhu toimetatakse ja kuidas kõik täpselt toimuma hakkab.

„Nick, mida sa teed, pane kohe maha! Nick!” kiljusin ma täiest kõrist.

„Ära näe vaeva, keegi ei kuule.” naeris Nick, ise sihikindlalt tagaaeda minnes, ma juba arvasin end teadvat, kuhu ta suundus. Üks suur märksõna: bassein.

„Mina ei kavatse täna märjaks saada igatahes!” ütlesin ma ja saingi kuidagi ta käest ära joosta.

Pistsin naerdes jooksu. Jooksime mööda maja ringi üksteist taga ajades, nagu väikesed lapsed.

Naersin ta üle kõht kõveras, kui nägin kuidas ta diivanile otsa komistas. Aga järgmisena takerusin ma vaiba serva taha ja kukkusin ninuli.

Ise naerust luksudes, ajasin end püsti ja kuna trepp oli kõige lähemal, tormasin sealt jooksuga üles, kaks astet korraga võttes.

Tormasin Cristali tuppa.

Jäin sinna ikka veel naerdes ja hingeldades seisma.

Ei läinud kaua, kui ka Nick uksest sisse tormas.

„Halb koht, kuhu tulla. Ma ütlesin, et saan su kätte.” ütles ta, ise samuti naerust kõveras olles.

„Ei tea miks?” küsisin ma.

See jooksmine oli päris ära väsitanud.

„Sest sul pole kuskile enam ära joosta.” ütles ta tõsise näoga.

„Haha. Äkki ma ei tahagi ära joosta enam?”

Nick muigas.

„Hmm...”

Ta suudles mind, selliselt pööraselt.

Nojah, seal me olime, kus me ikka ja jälle jõudsime.

„Lähme.” ütles ta naeratades ja võttis mul käest kinni.

Läksime Nicki tuppa.

Istusin voodile ja ta istus minu kõrvale.

Ta lükkas mind voodisse pikali.

„No mis sul jälle plaanis on?” küsisin ma naerdes.

„Arutada.” vastas ta mind suudeldes.

„Ei paista eriti arutamise moodi.”

„Hakkab paistma. Igatahes, pulmareis. Mina pakuks välja midagi kuuma.”

Ütles ta mind suudeldes.

„Kuuma?”

„Muideks, raske on jällegi mõelda eksole.”

Kõhus oli jälle selline liblikaparv, et mida iganes.

„Kuule, mulle tundub et su kleidi lukk kiilus kinni.” ütles Nick järsku.

Ma pidin naerukrambid saama lihtsalt.

„Mida sa naerad? Ma küll midagi naljakat ei näe.”

Tahtsin talle vastata, aga ma ei suutnud läbi naeru lihtsalt rääkida.

* * *

„Kreeka?”

„Alaska?”

„Ah mine sa kah oma lolli jutuga.”

„No mida? Alaska on päris kena koht.”

„Päris kena koht jah, kuni ma surnuks külmun.” irvitasin ma irooniliselt.

„Hah. Milleks ma siis sulle olen?” küsis Nick mossitades.

Suudlesin teda.

Istusime Nicki toas, üksteise kaisus ja mõtlesime oma pulmareisi üle.

Nick tegi järsku nipsu ja hüüatas: „Ma TEAN!”

„Noooh?”

„Korfu.” sõnas ta.

„Korfu. Korfu...KORFU...Ohjumal. Korfu! Kuidas see MULLE pähe ei tulnud! Ma olen seal alatii käia tahtnud!” kiljatasin ma õnnelikult.

Nick naeratas rahulolevalt.

„Mis ma saaan selle hea mõtte eest?”

„Mmmm. . . ma võin sulle õhtul näiteks kohvi teha...”

„Ma ei taha kohvi.” porises ta mulle vastu.

Hakkasin ta üle naerma. Ta nägi nii lõpmata armast välja, kui ta torises. Noh, ma mõtlen et tavalisest umbes 1000000 korda rohkem armsam.

Äkitselt kostus alumiselt korruselt naermist ja suur jutuvada.

„Tulidki.” sõnas ta vaikselt.

Noogutasin.

„Lähme siis.”

Tema käed ümber minu kaela, sammusime me naeratades neile vastu.