64. osa

* järgmise päeva varahommik *

„No mida on?” küsisin ma uniselt silmi hõõrudes.

Üritasin end kuidagi istuli ajada. Tõmbasin uniselt kätega üle näo.

Nick toimetas toas rahulikult ringi. Tehes kõvasti lärmi.

„Vabandage väga, mida sa teed?” küsisin ma.

Heitsin pilgu kellale.

„Kell on 5! Sa oled mingi unetu või?”

Ta ainult muigas.

Paistis, et ta korrastas oma kappi.

„Mida sa teed, Nick?”

„Tuba koristan..” vastas ta rahulikult, ise mingit viisijuppi ümisedes.

„Tead? Ma tõesti vahepeal kahtlen sinu normaalses mõistuses...” podisesin ma.

Ta oli hetkega minu kõrval ja suudles mind.

„No mida sa teed jälle?”

„Ma kuulsin küll, mis sa ütlesid ennem.” sosistas ta minu kohale kummardudes.

„No vot kui tore. Tõesti. See oligi sinu tänase päeva plaan või?”

Ta jällegi lihtsalt muigas.

Vajusin patjade vahele.

Ta vaatas mulle armsalt otsa.

„Kõik korras?”

„Jah..Isegi ülaltavalt palju korras. Ma ei tea miks. Ma peaks olema kohutavalt läbi ja masendunud. See kõik muudab mu kuidagi...täiesti tujutuks.”

Ta kuulas mind tähelepanelikult.

„Ma tean...ma tean lihtsalt...tegelikult – ma ei tea mitte kui midagi.” ütlesin ma nõrdinult.

„Usu mind, su tädi ei tahaks, et sa kurb oleksid.”

Noogutasin.

„Aitähh. Kellegist on mulle muideks viimasel ajal kõvasti kasu olnud.”

„Tõesti? Kellest?”

„Sinust jobu!” ütlesin ma naeratades, teda müksates.

„Aaa. Niii nunnu kui sa mind jobuks kutsud.” sõnas ta oma inglinägu tehes.

„Oota, mida see kogu koristamine tähendab?”

„Tegelikult on asi selles, et mul läks uni ära. Täna on suuuur päev. Ja hakkab nii paljutki juhtuma.”

„Midaa? No räägi juba ükskord!”

„Andesta, aga ma ei tohi rääkida. See on mulle totaalselt ära keelatud. Niiet, sa tead juba isegi palju.”

Vaatasin teda pahaselt. Ma ei teadnud ju üldsegi palju.

„Sa tead...et täna hakkab midagi toimuma.”

„Sa oled tõesti jobu.” ütlesin ma talle, ise vaikselt naerdes.

„Ahjaa. Mu ema käskis sulle ütelda, et see florist või midagi sarnast helistas.”

„Emanuelle?”

Nick kehitas õlgu.

„Noh, ma arvan, et tema. Igatahes ta jättis mingi sõnumi ka?”

„Jajah. Jättis küll. Ta palus, et sa täna hommiku poole ära käiksid, et ta peab hiljem kuskile sünnipäevale minema või..noh, mina ka ei tea.”

„Selge. Tuled kaasa?”

„Ikka tulen, kui tahad.”

Naeratasin talle.

Ta pani käed mulle ümber ja suudles mind.

„Muideks..me oleme täna alates pärastlõunast üpriski omapead.”

Muigasin.

„Sa vihjad millegile või?”

„Mina sa tea. . .”

„Mina sinu asemel küll vihjaks.” sõnasin ma naerdes.

- Tunde hiljem .

„Jaaa. Okei, tšau mamps.”

Kallistasin veel ema ja hakkasime Nickiga minema.

Nick, Joe ja Kevin olid täna üprsiki palju koos ja rääkisid millegi üle väga keskendunult.

Isegi siis, kui Cristal käed ümber Joe käela pani, suudles Joe teda rutakalt ja ütles et peab minema. Ja läkski. Otse teed Nicki ja Kevinit otsima.

„Kuule, sina tead mis neil täna viga on?”

Ma raputasin pead. Ka mina ei suutnud seda välja nuputada.

Ja siiani oli see müsteerium lahendamata.

Kui me Nickiga üpriski vaiksel tänaval asuvasse lillepoodi jõudsime, tundus, et seal pole ühtki hingelist. Ja ilmselt oli see tingitud ka sellest, et kell oli alles 9 hommikul.

„Emanuelle?” hüüdsin ma.

„Appikene kui nunnu sa oled!!!”