65. osa

Tagaruumist hüppas välja mingi tüdruk, kes minust välja tegemata Nickile kaela hüppas.

Vahtisin teda suu ammuli.

Nick lükkas tüdruku eemale. Viimane oli aga nagu kuskil pilvedes.

„Vabandage väga, kus Emanuelle on?” küsisin ma Nickile igaks juhuks lähemale minnes.

„EMA!” kisas ta, ise ikka armunult Nicki silmadega õgides ja minust välja tegemata.

Nick tõmbas mind varukast.

Keerasime tüdrukule selja ja vahtisime vaasides olevaid tuhandeid lilli.

Ma ei teadnud enam, kas hakata kõvasti naerma või mida teha. Tundus, et Nick tunneb samamoodi.

„Lily kullakene! Oi, tere Nicholas!”

Nick viipas naisele käega.

Kallistasin Emanuell’i.

„Lily, käitud sa ikka korralikult?”

„Jah ema.” sõnas ta silmi pööritades.

„Ta on lihtsalt nii uskumatult lahe.” sõnas see teine Lily.

Tundus, et tüdruk oli vist suur fänn.

Nick turtsatas naerda.

Rääkisime Emanuelle’iga just millised buketid oleks tark laudadele panna, kui kuulsin kuidas see Lily edevalt itsitas. Samal hetkel, kui ma pilgu nende poole pöörasin, rippus see tüüp Nicki küljes. See väike asi ajas mind ootamatult palju närvi.

Nick ei jõudnud isegi teda veel eemale lükata, kui mina selle tibi lihtsalt eemale tõmbasin.

Emanuelle oli üpriski šokeeritud.

Köhatasin ja silusin enda pluusi, pöördudes naeratavalt Nicki ja Emanuelle poole.

„Nick kallis, tule, aita valida. Ja Emanuelle, mis sa rääkisidki valge ja roosa roosi kominatsioonist?” küsisin ma sõbralikult nende poole.

Lily kahmas tagaruumist oma koti ja tormas punastades uksest välja.

Tema ema oli nagu kuidagi eemal, kui ta seletas, kuidas oleks tema arust parim asja korraldada.

Nick oli veel rohkem kahtlasem. Ta pani käe mulle õlale, endal peas väga kahtlane nägu. Ta naeratas nagu minagi.

Lõpuks jõudsime kokkuleppele bukettide suhtes, mis laudadele lähevad.

„Niisiis jääb roosa ja valge roos jaaa...kipslill. Selge. Mulle sobib.”

Ka Nick noogutas heakskiitvalt.

„Lily, mul on natuke piinlik. Ma ju lubasin, et vaatame kõik korraga ära aga ...mul on täna tõepoolest väga kiire. Anna andeks..”

„Pole ju hullu! Ma arvan, et me tuleme Cristaliga siis läbi, kui sul aega on. Päriselt ka, ära muretse.”

Ta paistis natukene rõõmsam.

Ütlesime head aega ja hakkasime minema. Teel kodu poole ei rääkinud me just kõige rohkem. Õigemini vist mitte midagi. Ainult mina ütlesin aitäh, kui ta mulle ukse avas ja tema vastas palun. See oli ka kõik.

Kui koju jõudsime, tormas meile vastu Kevin.

„Te EI kujuta ette.” ütles ta, silmad suured.

Vaatasime talle küsivalt otsa.

„Ajakirjanikud käisid jälle siin ja pärisid, et kas levinud kuulujutt sinu abielust mingi välismaa tüdrukuga on õige. Ja pärisid tuhandet asja veel. Mulle vahest tundub, et nad saavad seda infot mingitelt nähtamatutelt ufodelt...” ütles Kevin silmi pööritades ja läks seejärel teisele korrusele.

Turtsatasin selle peale naerda. Nähtamatut ufod. Andekas. TÕELISELT andekas.

„Oota, kedagi ei pidavat ju kodus olema?” küsisin ma.

„JOE!” kisas Nick üle maja.

Poiss tuli jooksuga elutoast.

„Te ka tagasi.” sõnas ta naerul näoga.

„Kas te kõik pidavat kuskile minema, või mis?”

„Ohjah. Meie Keviniga lähme ka kohe järgi teistele.”

„Kuhu te üldse lähete?” küsisin mina.

„Ega sina ka kõik teadma ei pea.” vastas ta kavalalt.

„Joe, tule, lähme räägime.” ütles Nick.

„Mkm. Unista aga edasi Nick. Pole sinu asi.” irvitas ta venna üle.

„Einojah. Selge värk siis.” ütles Nick, tehes solvunut nägu.

Ka Kevin tormas peagi alla.

„Nii. Lähme siis.” sõnas ta Joe’le tähendusrikkalt.

Kui nad lahkusid, läksime Nickiga külaliste tuppa ja istusime laua taha, üksteisele vastu.

Kortsutasin kulmu.

„Mis neil toimub?” küsisin ma liniku serva näperdades.

Nick kehitas vaid õlgu.

Ta vaatas ainiti mind.

„Kuule Nick, mul hakkab veider juba.”

„Mhh?” küsis ta nagu hüpnoosist ärgates.

„Miks sa mind nii vaatad?” küsisin ma.

„Ma ei tea. Ma ei suuda uskuda, et keegi nii ilus.”

No nüüd sain mina naerda.

„Nick...kui...sa...vee...sellist...nalja...teed...siismatõestisaannaerukrambid.” ütlesin ma läbi naeru.

Kuid ta oli väga tõsine.

„Mina küll ei naeraks.” vastas ta, ikka veel mind vaadates.

„Mina küll naeraks. Ja naerangi. Aga tead? Noh, nüüd sa ka siis tead, mida mina iga päev tunnen, kui sa mul silme ees virvendad.” itsitasin ma.

„Tule siia.” ütles ta.

Ta nägu oli ikka veel tõsine.

„Nick, see juba hirmutab mind. Oled sa korras ikka?”

Kuid ma tõusi püsti ja läksin tema juurde.

Ta tõmbas mind endale sülle stuma ja suudles mind.

„Mis nüüd?” naersin ma pärast suudlust.

Ta suudles mind veelkord.

„Nick, oled sa tõesti täitsa imelikuks läinud?”

„Praegu tahan ma sõnu kõige vähem.” sõnas ta, ikka täiesti tõsine.

Ta vaatas mind oma sügavpruunide silmadega.