70. osa

„Sul on tänaseks õhtuks ja homseks plaanid, kas pole?” küsis Joe kulmu kergitades.

Mõlematel olid näod üpriski tõsised.

Kuulsin teisest toast, kuidas Nick üürgas üle maja „mida”. Ja kostus, kuidas Kevin selle peale vaid „tss!” tegi.

Pöörasin pilgu neile kahele.

„Kuulge, mis toimub?” küsisin ma, käed puusas.

„Järgmine päev on sul viimane, kui sa vallaline oled.” sõnas Cristal.

„Jaaa....”

„Ja tegelikult on mul ja Cristal ja noh, tegelikult meil kõigil sulle väike üllatus.” lisas Joe.

„Noh, ma kuulan.”

Ma muutusin juba kannatamatuks.

„Küll homme näed.” ütles Cristal mulle silma tehes.

„Kuulge, palun lõpetage ära. Eriline mõte alustada juttu, mida ei lõpetata. Ma lähen Nicki juurde tagasi, kui te ei räägi minuga.”

Mõlemad vaatasid üksteisele otsa ja muigasid.

Istusin jonnakalt laua taha.

„Päriselt ka, öelge midagigi.”

„Mmm....Nickil on oma plaanid täna ja homme ka. Noh, õigemini meie tegime, et tal oleks plaanid.” ütles mu õde.

Joe mobiil helises.

„Mmm...vabandust. Cristal, ma pean minema. Räägid lõpuni?” ütles Joe kiirelt, ta näole oli ilmunud veidi tõsisem ilme.

„Loomulikult.” vastas Cristal naeratades.

Joe andis Cristalile põsemusi ja tormas seejärel minema.

Cristal vahtis talle armunud pilgul järele. Pööritasin silmi.

Cristal raputas enda pikki helepruune juukseid ja pöördus taas minu poole.

„Ohoo. Kes meil taas planeet Maale saabus?” ütlesin ma iroonitsedes.

„Funny.” ütles ta mulle keelt näidates.

Hakkasime naerma.

„Asi on nii, et TÄPSELT homme tulevad külalised. Ja terve homne päev on nii sul kui Nickil sisustatud.”

„Aaaa...okei. Me Nickiga saame homme veel...”

„Ei.” katkestas mind Cristal.

„Mis tähendab ei?”

„EI, homme sa Nicki ei näe.”

„Ära aja lolli juttu. Hakkan nägema.”

„Mõtetu vaidlus. Ei näe ja kõik. Lihtsalt, püsi homme kodus ja ära kuskile mine.”

Avasin just suu, et midagi küsida, kuid tema keksis juba toast välja.

Tõusin veidi pahuralt püsti, ja küsisin kõva häälega: ”Kas keegi täna siin majas SELGET juttu ka räägib??”

Vastuseks sain ainult vaikuse.

„Ilmselt mitte.” laususin endale.

Terve see õhtu venis nagu mingi näts. Ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Kui kell sai 21, ajasin endale magamisriided selga ja kobisin voodisse. Aga und ei tulnud. Vähkresin tükk aega voodis. Ilmselt oli Nick ära minnes une ka endaga kaasa võtnud. Igatahes, ilma temata tundus kuidagi tohutult võimatu magama jääda. Mul polnud aimugi, mis kell oli, kui ma viimaks magama jäin. Aga ma tean, et mu viimane mõte oli, kui unetu ma veel järgmisel ööl olen.

„Üllatuuuuuuus!” karjusid vähemalt sada inimest.

Nii mulle vähemalt tundus, igatahes, karjusid need inimesed kõvasti. Avasin uniselt silmad. Keegi arutu oli kõikvõimalikud tuled, mis toas olid, põlema pannud.

Kõigepealt pöörasin pilgu kellale. 00:00.

Noh, karta oli, mida see TÄPSELT homem tähendama pidi.

Alles siis sain ma asjast aru. Tormasin kiljatades püsti ja hüppasin Celly’le kaela.

Celly, Katie, Isobel, Eleriin, Herli, Liis, Liisa, Grete, Catleen ja Mari.

Kõik mu sõbrad olid jällegi siin. Appi! Ma olin nii õnnelik!

„Üllatus selline: kõik oleme su pulmas kohal. Kui sa meid ikka tahad.”

Isobel. . .

„Loomulikult, et tahan.” vastasin ma teda kõvasti kallistades.

Tahes või tahtmata, kippus pisar silma.

„Plaanid tänaseks: kino, šhoping, kohvik, klatš, teeme süüa, vaatame filme jaa niii edai...üks korralik päev sõprade ja mõnusate mälestustega.”

Kallistasin oma õde.

„Aitäh.”

Ta vaid naeratas.

Nüüd polnud mul ega kellegil enam uneraasugi. Rääkisime tunde ja tunde. Kui me magama jäime, oli kell vist 5 hommikul.

Õigemini, teised jäid siis magama. Mina ei suutnud. Ma ootasin enda pulmi nii, nagu ma veel midagi oodanud polnud. Ja see, et mu sõbrad siin olid, pani mind veel rohkem ootama.

Naeratasin õnnelikult, kui mulle meenus Korfu saar, mõnus soe kliima, vesi, vabadus, Nick, sõbrad, imekaunis kleit, õnn. . .

Ütleme nii, et uninusin, tundes ennast maailma õnnelikuma inimesena ja olles selle üle tohutult tänulik.

69. osa

Kui me õega poodidest ja viimasest kleidiproovist tulima tulime, helises mu mobiil.

„Ja?”

Vaikus.

„Noo?” küsisin ma naeru kinni hoides.

„Ma pole su häält liiga ammu kuulnud.” vastas Nick vaikselt.

„Mmm...mina ka mitte.”

Ma lihtsalt tundsin, kuidas ta naeratas.

„Tegelikult mul oli asja ka, et helistasin.”

„Kuulan.”

„Osadel pidi meile täna mingi üllatuselaadne asi olema.”

„Üllatus? Meile?”

Ma ei saanud nüüd midagi aru. Vaatasin Cristalile otsa. Ta vaid naeratas eneseteadlikult.

„Jep. Ja muideks, me oleme peaaegu kõik kodus. Meie emad teevad hetkel köögis süüa. Niiet, teie võtke oma aeg, mida vaja. Käige poodides või..ma ei tea, käige kohvikus...”

„Noh...hea küll. Näeme siis.”

„Tegelikult...ärge enam väga kaua ka ära olge.”

„Aga sa ju just ütlesid, et meil on...”
”Ma TEAN. Denise ütles, et ma seda sulle ütleksin...”

„...aga?”

„Aga ma tahaks sind juba nii väga näha.”

Näppisin õnnelikult naeratades oma salli.

„Mina ka Nick.”

Kui me kõne lõpetasime, ohkas Cristal sügavalt. Vaatasin talle küsivalt otsa.

„See kõik on nii võrratumalt armas.” vastas ta õhates.

Vaatasin unelevalt kaugusesse ja kujutasin ette järgmisi päevi.

Igatahes, otsustasime Cristaliga kohvikusse minna. Rääkisime seal veidi, sõime paas saiakest ja jõime tassi teed. Arutasime mõlemad veel kõik pulmaplaanid läbi ja Cristalil õnnestus endale kõik saial olev tuhksuhkur kleidile raputada. Naersin ta üle, aga mitte kauaks. Kuna teetass oli ääreni auravat piparmündi teed täis ja mina suurest naerust vappusin...nojah. Ühesõnaga, ka mu pluus sai „natuke” piparmündi teed maitsta.

- - -

Parkisin auto garaazi ja läksime toa poole. Tundus, et keegi ei tule meile vastu. Kui Cristali ilmet vaadata, näis, et tal polnud aimugi, miks see nii on.

Läksime elutuppa. Kõik istusid haudvaikuses televiisori ees. Välja arvatud Paul Kevin, kes seisis diivani kõrval. Nende kõikide pilgud olid suunatud televiisoris rääkivale naisele.

„Täna hommikul, kui üritasime Jonaste perekonda üllatada, saime ise üllatuse osalisteks. Lootsime saada kommentaari Nick Jonaselt endalt, et välja selgitada kõik selle müstilise tüdruku kohta. Kuulujutud räägivad, et Nick Jonasel on uus ja kuum suhe ühe välismaalasest neiuga. Kuid puuduvad kõik täpsemad andmed.

Täna asja uurima minnes, paistis, et keegi ei kavatsegi majast väljuda. Kuid täiesti ootamatult, astus majast välja see tüdruk, keda koos Nickiga nähtud on. Ja ilmselt oli tal kaasas ka sõbranna. Anname teile järgmise videolõigu läbi teada kõigest toimunust.”

Naine rääkis sellest nii kohutava innukusega, et see ajas mind naerma. Aga hoidsin naeru tagasi, tahtmata seda üldist vaikusehetke segada.

Kui video näidatud hommikusest vahejuhtumist, jätkas naine sama innukalt. Kui mitte suurema vaimustusega.

„Need vastused, mida saime, olid ootamatult viisakad. Ootamatult diplomaatilised, nagu üks minu koleeg ennist mainida jõudis. Tüdruk paistis olevat sõbralik ja igati meeldiv. Me ei imestaks, kui see paar veel kaugemale jõuaks. Kuid kunagi ei või teada, mis selle kõige taga leiduda võib..”

Pööritasin silmi. Nii tüüpiline lõpp. Et ikka alati peab igal asjal mingi halb konks sees olema.

Järgmisena näidati mingit uudist Paris Hiltonist ja tema hotelliketist.

„Vau.” sõnas Joe. Kõik oli ikka veel vaikne.

Kui diivani kõrval seisnud poiste isa mind lõpuks märkas, mulle tere ütles ja mind kallistas, tõusis samas ajal ka Nick püsti.

„Noh...”

Nicki isa nagu oleks tahtnud midagi öelda aga naeratas siis mulle. Ja ma võisin kindel olla, et see oli vägagi siiras naeratus.

Nick võttis minu ümbert kinni ja naeratas samuti.

„Esimese korra kohta tubli.” sõnas ta.

Joe turtsatas, sest Cristal sosistas talle midagi, mis poissi väga naerma ajas.

„Aitab kiitmistest, enne kui ta ego lakke läheb.” ütles Cristal naerusuiselt.

„Jah, ajame selle asja korda.” ütles ka Joe energiliselt.

Nad tulid minu juurde.

„Lähme, meil on sulle täääähtis jutt.” ütles Cristal.

Vaatasin Nickile otsa. Paistis, et ka tema ei saanud millestki aru.

Järgmisel hetkel, avastasin ma, et olen juba koos Joe ja Cristaliga külalistetoas.

68. osa

- 2 päeva pulmadeni –

Ärkasin vara. Kell oli alles seitse hommikul. Haigutasin laialt.

Nicki mu kõrval igatahes polnud.

Alles siis meenus mulle, et ta pidi tööga seoses hommikul varakult stuudios käima. Nii Joe, Kevin kui ka Frankie pidid temaga kaasa minema.

Viskasin endalt teki pealt ja hiilisin tasakesi koridori. Poetasin kõrvaltoa ust veidi lahti. Tundus, et Cristal magas veel. Tahatsin just ust sulgeda, kui keegi mulle vastas.

„Tule sisse Lily.”

Naeratasin ja astusin Cristali tuppa, ust enda järel hääletult sulgedes.

Istusin tema kõrvale voodile.

„Ärevil? Närvis?” küsis ta.

„Mkm.”

Ta hakkas naerma.

„Noh, mina küll oleks. Kohutavalt närvis. Täna on meil ju veel viiiiiimane kleidiproov.” sõnas ta õnnelikult.

„Mhm.”

„Ma vaatan ,et sa poel eriti jutukas.” naeris ta.

Võtsin tal käest kinni.

„Tegelikult ma kardan. Kohutavalt kardan.” ütlesin ma.

Ta vaatas mulle üllatunult otsa.

„Mul kõhus keerab pidevalt ja see on jube.”

„Mida sa siis kardad ometigi?”

„Aga kui see kleit nüüd polegi paras? Või ma ei näe selles ilus välja? Või...”

„Või mis...?”

„Või....äkki ma... ei meeldigi Nickile...? Äkki läheb midagi valesti??” küsisin ma kahtlevalt.

Cristal puhkes naerma.

„Lõpeta ära, Lil. Ta ju pole midagi sellist sulle öelnud ega ju?”

„Eiei, asi pole temas. Lihtsalt MINA arvan, et...ma pole piisavalt ilus, kena...piisavalt hea...Nick Jonase jaoks.” ütlesin ma murelikult õele otsa vaadates.

„Lily, lõpeta ära. Ise sa oled alati öelnud, et sinu jaoks pole vahet, et ta on üks neist kuulsatest Jonastest. Et ta on SEE Nick. Ära põe! Ta armastab sind , väga. Metsikult, kuumalt ja ma ei tea mida veel.” vastas ta.

Naeratasin.

„Niiet...arvad, et ta ei kahetse seda?”

„Loomulikult mitte. Tead, lähme parem alla. Võtame midagi süüa ja siis šhopinguleee!” naeris ta.

„Ja kleidiproovi.”

Cristal noogutas heakskiitvalt.

„That’s my girl!” naeris ta.

Läksin oma tuppa, et midagi normaalsemat selga otsida.

Umbes 15 minuti pärast saime me köögis taas kokku.

„Kuule, kus kõik on jälle?”

Cristal kehitas õlgu ja hammustas suure tüki võileiba.

Silmitsesin teda kahtlevalt.

„Kuule...” alustasin ma uuesti.

Ta võttis aga veel suurema ampsu ja vaatas mulle küsivlt otsa, ise nagu lootes, et kui tal suu täis on, ei saa ta midagi välja rääkida.

„Kas kõik teavad midagi, mida mina ainsana ei tea?”

Ta kehitas lihtsalt jällegi õlgu, minu pilku vältides.

Kui olime võileivad ära söönud, võtsime vihmavarjud ja lippasime õue. Väljas sadas väga kõvasti. Tahtsime just autosse ronida, kui järsku hüppasid heki tagant välja umbes kümmet ajakirjanikku, fotograafi ja keda veel, kes muudkui klõpsutasid meist pilte.

Ka kaameramees koos mingi naisega, kelle käes oli mikrofon, nagu ründasid meid oma küsimustega.

„Kas teie oletegi Nick Jonase pruut? Kas vastavad tõele kuulujutud tõsisemast suhtest? Kui kaugele on asi arenenud?”

„Me ei annaks praegu kommentaare.” sõnasin ma lahkelt naeratades.

Tundus, et naine oli mu rahulikkusest lihtsalt rabatud.

„Aaga...aga...kas te ikkagi olete Nick Jonasega seotud rohkemi kui sõbrad?”

„Jumal seda teab.” naersin ma.

„Aga vabandage, meil on veidike kiire. Kena päeva.” vastasin ma viisakalt ja üritasin Cristali autosse vedada. Tundus, et teda polnud kogu see asi külmaks jätnud.

Nähes, et ta pole võimeline isegi midagi ütlema, istusin ise rooli ja olin tänulik, et ma olin 18 ja et mul load olid.

„Mine nüüd.” ütlesin Cristalile, kes teisele poole autot tammus.

Naeratasin neile kõikidele, kes ikka veel meist pilte tegid ja tagurdasin suurima rahuga sõiduteele.

Kui me sealt välgusähvatuste saatel lahkusime, olin rahulolev.

„Nagu...VAU! Kuidas sa tegid seda?” küsis ta imestades.

„Sa olid soooooo rahulik!”

Naeratasin veel enesekindlamalt.

„Nicki pärast. Pole mõtet neid vältida, ühel hetkel tuleb nendega nii või naa tegemist. Ja ma ei taha Nickile mitte kuidagi marki teha või midagi sellist. Ja pole ju mõtet nende peale karjuda või neid eirata...siis oleks see ainult hullem. Niiet, stay calm.” vastasin ma rahulolevalt.

Cristal hakkas lihtsalt naerma.

„Sind ja su rahu.” sõnas ta muigega.

67. osa

„Vau!” sõnas Cristal, endal suu pärani lahti.

„Meeldib?”

„Meeldib? Ma armastan seda!” kiljatas Cristal.

„Noh, me loodame, et Lily armastab seda samuti...” sõnas Denise mõtlikult.

„Loomulikult, et armastab!” vastas Cristal.

Nad seisid imekaunis maakohas. Ümberringi oli väga vaikne. Võis kuulda ainult lindude rõõmsat siristamist.

„Ma tõesti ei tea, kuidas ma suudan nii olla, et ma ei räägi Lily’le, et ta pulmapidu nii üliilusas kohas toimub.”

Joe naeratas õnnelikult.

„Poisid, teie siis korraldasite seda?” küsis Lily isa.

„Jep. Mina, Joe ja loomulikult Nick.” vuristas Kevin uhkelt.

Paistis, et kõik olid sellest vaimustatud.

Joe ja Kevin patrasid mis veel kuhu toimetatakse ja kuidas kõik täpselt toimuma hakkab.

„Nick, mida sa teed, pane kohe maha! Nick!” kiljusin ma täiest kõrist.

„Ära näe vaeva, keegi ei kuule.” naeris Nick, ise sihikindlalt tagaaeda minnes, ma juba arvasin end teadvat, kuhu ta suundus. Üks suur märksõna: bassein.

„Mina ei kavatse täna märjaks saada igatahes!” ütlesin ma ja saingi kuidagi ta käest ära joosta.

Pistsin naerdes jooksu. Jooksime mööda maja ringi üksteist taga ajades, nagu väikesed lapsed.

Naersin ta üle kõht kõveras, kui nägin kuidas ta diivanile otsa komistas. Aga järgmisena takerusin ma vaiba serva taha ja kukkusin ninuli.

Ise naerust luksudes, ajasin end püsti ja kuna trepp oli kõige lähemal, tormasin sealt jooksuga üles, kaks astet korraga võttes.

Tormasin Cristali tuppa.

Jäin sinna ikka veel naerdes ja hingeldades seisma.

Ei läinud kaua, kui ka Nick uksest sisse tormas.

„Halb koht, kuhu tulla. Ma ütlesin, et saan su kätte.” ütles ta, ise samuti naerust kõveras olles.

„Ei tea miks?” küsisin ma.

See jooksmine oli päris ära väsitanud.

„Sest sul pole kuskile enam ära joosta.” ütles ta tõsise näoga.

„Haha. Äkki ma ei tahagi ära joosta enam?”

Nick muigas.

„Hmm...”

Ta suudles mind, selliselt pööraselt.

Nojah, seal me olime, kus me ikka ja jälle jõudsime.

„Lähme.” ütles ta naeratades ja võttis mul käest kinni.

Läksime Nicki tuppa.

Istusin voodile ja ta istus minu kõrvale.

Ta lükkas mind voodisse pikali.

„No mis sul jälle plaanis on?” küsisin ma naerdes.

„Arutada.” vastas ta mind suudeldes.

„Ei paista eriti arutamise moodi.”

„Hakkab paistma. Igatahes, pulmareis. Mina pakuks välja midagi kuuma.”

Ütles ta mind suudeldes.

„Kuuma?”

„Muideks, raske on jällegi mõelda eksole.”

Kõhus oli jälle selline liblikaparv, et mida iganes.

„Kuule, mulle tundub et su kleidi lukk kiilus kinni.” ütles Nick järsku.

Ma pidin naerukrambid saama lihtsalt.

„Mida sa naerad? Ma küll midagi naljakat ei näe.”

Tahtsin talle vastata, aga ma ei suutnud läbi naeru lihtsalt rääkida.

* * *

„Kreeka?”

„Alaska?”

„Ah mine sa kah oma lolli jutuga.”

„No mida? Alaska on päris kena koht.”

„Päris kena koht jah, kuni ma surnuks külmun.” irvitasin ma irooniliselt.

„Hah. Milleks ma siis sulle olen?” küsis Nick mossitades.

Suudlesin teda.

Istusime Nicki toas, üksteise kaisus ja mõtlesime oma pulmareisi üle.

Nick tegi järsku nipsu ja hüüatas: „Ma TEAN!”

„Noooh?”

„Korfu.” sõnas ta.

„Korfu. Korfu...KORFU...Ohjumal. Korfu! Kuidas see MULLE pähe ei tulnud! Ma olen seal alatii käia tahtnud!” kiljatasin ma õnnelikult.

Nick naeratas rahulolevalt.

„Mis ma saaan selle hea mõtte eest?”

„Mmmm. . . ma võin sulle õhtul näiteks kohvi teha...”

„Ma ei taha kohvi.” porises ta mulle vastu.

Hakkasin ta üle naerma. Ta nägi nii lõpmata armast välja, kui ta torises. Noh, ma mõtlen et tavalisest umbes 1000000 korda rohkem armsam.

Äkitselt kostus alumiselt korruselt naermist ja suur jutuvada.

„Tulidki.” sõnas ta vaikselt.

Noogutasin.

„Lähme siis.”

Tema käed ümber minu kaela, sammusime me naeratades neile vastu.

66. osa

Me lihtsalt vaatasime üksteist, õrn naeratus huultel.

„Ära tee nii.” ütlesin ma lõpuks.

„Mida ma teha ei tohi?”

„Ära vaata mind nii.”

„Samad sõnad sulle.” ütles ta mulle veel lähemale tuules.

Ta oli mulle nii lähedal. Vaatasime ikka veel üksteisele otsa.

Kõik oli nii kohutavalt rahulik. Jällegi me lihtsalt vaatasime üksteist.

Ma pidin midagi tegema, et sellest vaikusest välja saada.

See oli midagi kohutavalt kummalist. Ma tahtsin samaaegselt, et see kestaks veel kaua ja samas igatsesin, et ta mulle midagigi ütleks.

Ja siis lõpuks toimus midagi. Ta suudles mind.

Ma ei teagi. Kõik tundus korraga kuidagi tohutult imelik. Kõik käib kuidagi lihtsalt...kuidagi kähku... Loomulikult on ka olnud selliseid aegu, kus ma olen igatsenud, et mind polekski. Et polekski seda vahel nii külmana ja julmana tunduvat maailma. Aga kui ma Nickiga olin, tundus, et maailm on mingil moel nii ilus ja hea paik. Parim koht, kus olla.

Võibolla oligi just see armastus?

Igatahes, peaks ma lõpetama kogu mõtlemise ja hetkele keskenduma. Ehk siis Nickile.

Jah. Täpselt.

Nick eemaldus minust korraks ja naeratas siis.

„Sa näid mõtlik?”

„Ma olengi mõtlik. Ära küsi, mul on niii veider tunne.”

„Midagi on halvasti? Lily, mulle võid KÕIGEST rääkida, sa ju tead..” ütles ta mulle.

„Ma tean.” vastasin talle naeratades.

Ta vaatas mulle otsa ja tundus, et teda tõesti huvitas, mida ma tunnen. Ka see tundus nii ebareaalne. Ma ei tea. Millest mul selline tuju küll tuli...?

„Lihtsalt...selles ei leidu kübetki loogikat. Kõik oleks ju nagu hästi.”

Mulle meenus mu tädi.

„Noh...enam-vähem hästi. Aga ma tunnen ikkagi, et midagi on nagu puudu. Et on mingi tühi koht.”

Nick kuulas mind tähelepanelikult, niisiis otsustasin ma oma jutuga jätkata.

„Ma peaks ju tegelikult õnnelik olema. Peaks ju? Ja mind ajab nii kohutavalt vihale, et mind praegu mingi nõme masekas ründab. Anna andeks. Ma tõesti ei tea, miks ma seda üldse räägin. Andesta.”

Ta pani oma sõrme mulle õrnalt huultele.

„Ära palu vabandust. Ma võiksin ka seda kuulata, kui sa numbreid ühest kuni kahe tuhandeni mulle ette loeksid. Peamine asi on, et see oled just sina, kes neid numbreid loeks. Mõistad?”

„Tegelikult...ei mõista. Ma tahaks nüüd jälle vabandust paluda, aga sa keelasid selle mulle ära, niiet jah. Ühesõnaga, ma ei saagi aru, mida sa minus näed. See tundub nii ebaloogiline...siin pole kübetki mõistust.”

„Ja minu jaoks kõige häirivam on veel see, et mina olen alati selline „pea pilvedes” unistaja olnud, kellel on reaalsusest täiesti ükskõik. Ja nüüd, kui ma elan sellist elu, mida ma ka oma pöörastemas unistustes kujutlenud pole...nüüd ma hakkan siis mõistusega mõtlema!”

Nick naeris vaikselt ja pani käed mulle ümber kaela.

„Sa tead ikka, kui kohutavalt armas sa oled?”

„Nick, kas sa kuulad ka mind üldse?”

„Vabandust. Ma kuulasin küll tegelikult. Aga lihtsalt raske on kuulata, kui sa siin minu vastas oled. Jube raske kohe.”

„Sa oled parandamatu, tead sa seda?”

„Oojaa. Tean küll. Niiet, kui sa minuga rääkida tahad, siis järgmisel korral palun räägime kuidagi üks ühel pool seina, teine teisel pool seina. Su välimus ja olek segavad mu keskendumisvõimet.”

Ta ajas mind naerma. Nagu alati.

„Einoh, ega ma võin ära ka ju minna...” vastasin ma ja hakkasin ta sülest püsti tõusma.

Just siis, kui ma püsti olin saanud, tõmbas ta mind tagasi.

„Täna sa siit veel minema ei pääse. Parem usu mind.” sõnas ta.

Ta näol oli jällegi see ilme, et ta mõtleb iga viimast sõna tõsiselt.

65. osa

Tagaruumist hüppas välja mingi tüdruk, kes minust välja tegemata Nickile kaela hüppas.

Vahtisin teda suu ammuli.

Nick lükkas tüdruku eemale. Viimane oli aga nagu kuskil pilvedes.

„Vabandage väga, kus Emanuelle on?” küsisin ma Nickile igaks juhuks lähemale minnes.

„EMA!” kisas ta, ise ikka armunult Nicki silmadega õgides ja minust välja tegemata.

Nick tõmbas mind varukast.

Keerasime tüdrukule selja ja vahtisime vaasides olevaid tuhandeid lilli.

Ma ei teadnud enam, kas hakata kõvasti naerma või mida teha. Tundus, et Nick tunneb samamoodi.

„Lily kullakene! Oi, tere Nicholas!”

Nick viipas naisele käega.

Kallistasin Emanuell’i.

„Lily, käitud sa ikka korralikult?”

„Jah ema.” sõnas ta silmi pööritades.

„Ta on lihtsalt nii uskumatult lahe.” sõnas see teine Lily.

Tundus, et tüdruk oli vist suur fänn.

Nick turtsatas naerda.

Rääkisime Emanuelle’iga just millised buketid oleks tark laudadele panna, kui kuulsin kuidas see Lily edevalt itsitas. Samal hetkel, kui ma pilgu nende poole pöörasin, rippus see tüüp Nicki küljes. See väike asi ajas mind ootamatult palju närvi.

Nick ei jõudnud isegi teda veel eemale lükata, kui mina selle tibi lihtsalt eemale tõmbasin.

Emanuelle oli üpriski šokeeritud.

Köhatasin ja silusin enda pluusi, pöördudes naeratavalt Nicki ja Emanuelle poole.

„Nick kallis, tule, aita valida. Ja Emanuelle, mis sa rääkisidki valge ja roosa roosi kominatsioonist?” küsisin ma sõbralikult nende poole.

Lily kahmas tagaruumist oma koti ja tormas punastades uksest välja.

Tema ema oli nagu kuidagi eemal, kui ta seletas, kuidas oleks tema arust parim asja korraldada.

Nick oli veel rohkem kahtlasem. Ta pani käe mulle õlale, endal peas väga kahtlane nägu. Ta naeratas nagu minagi.

Lõpuks jõudsime kokkuleppele bukettide suhtes, mis laudadele lähevad.

„Niisiis jääb roosa ja valge roos jaaa...kipslill. Selge. Mulle sobib.”

Ka Nick noogutas heakskiitvalt.

„Lily, mul on natuke piinlik. Ma ju lubasin, et vaatame kõik korraga ära aga ...mul on täna tõepoolest väga kiire. Anna andeks..”

„Pole ju hullu! Ma arvan, et me tuleme Cristaliga siis läbi, kui sul aega on. Päriselt ka, ära muretse.”

Ta paistis natukene rõõmsam.

Ütlesime head aega ja hakkasime minema. Teel kodu poole ei rääkinud me just kõige rohkem. Õigemini vist mitte midagi. Ainult mina ütlesin aitäh, kui ta mulle ukse avas ja tema vastas palun. See oli ka kõik.

Kui koju jõudsime, tormas meile vastu Kevin.

„Te EI kujuta ette.” ütles ta, silmad suured.

Vaatasime talle küsivalt otsa.

„Ajakirjanikud käisid jälle siin ja pärisid, et kas levinud kuulujutt sinu abielust mingi välismaa tüdrukuga on õige. Ja pärisid tuhandet asja veel. Mulle vahest tundub, et nad saavad seda infot mingitelt nähtamatutelt ufodelt...” ütles Kevin silmi pööritades ja läks seejärel teisele korrusele.

Turtsatasin selle peale naerda. Nähtamatut ufod. Andekas. TÕELISELT andekas.

„Oota, kedagi ei pidavat ju kodus olema?” küsisin ma.

„JOE!” kisas Nick üle maja.

Poiss tuli jooksuga elutoast.

„Te ka tagasi.” sõnas ta naerul näoga.

„Kas te kõik pidavat kuskile minema, või mis?”

„Ohjah. Meie Keviniga lähme ka kohe järgi teistele.”

„Kuhu te üldse lähete?” küsisin mina.

„Ega sina ka kõik teadma ei pea.” vastas ta kavalalt.

„Joe, tule, lähme räägime.” ütles Nick.

„Mkm. Unista aga edasi Nick. Pole sinu asi.” irvitas ta venna üle.

„Einojah. Selge värk siis.” ütles Nick, tehes solvunut nägu.

Ka Kevin tormas peagi alla.

„Nii. Lähme siis.” sõnas ta Joe’le tähendusrikkalt.

Kui nad lahkusid, läksime Nickiga külaliste tuppa ja istusime laua taha, üksteisele vastu.

Kortsutasin kulmu.

„Mis neil toimub?” küsisin ma liniku serva näperdades.

Nick kehitas vaid õlgu.

Ta vaatas ainiti mind.

„Kuule Nick, mul hakkab veider juba.”

„Mhh?” küsis ta nagu hüpnoosist ärgates.

„Miks sa mind nii vaatad?” küsisin ma.

„Ma ei tea. Ma ei suuda uskuda, et keegi nii ilus.”

No nüüd sain mina naerda.

„Nick...kui...sa...vee...sellist...nalja...teed...siismatõestisaannaerukrambid.” ütlesin ma läbi naeru.

Kuid ta oli väga tõsine.

„Mina küll ei naeraks.” vastas ta, ikka veel mind vaadates.

„Mina küll naeraks. Ja naerangi. Aga tead? Noh, nüüd sa ka siis tead, mida mina iga päev tunnen, kui sa mul silme ees virvendad.” itsitasin ma.

„Tule siia.” ütles ta.

Ta nägu oli ikka veel tõsine.

„Nick, see juba hirmutab mind. Oled sa korras ikka?”

Kuid ma tõusi püsti ja läksin tema juurde.

Ta tõmbas mind endale sülle stuma ja suudles mind.

„Mis nüüd?” naersin ma pärast suudlust.

Ta suudles mind veelkord.

„Nick, oled sa tõesti täitsa imelikuks läinud?”

„Praegu tahan ma sõnu kõige vähem.” sõnas ta, ikka täiesti tõsine.

Ta vaatas mind oma sügavpruunide silmadega.

64. osa

* järgmise päeva varahommik *

„No mida on?” küsisin ma uniselt silmi hõõrudes.

Üritasin end kuidagi istuli ajada. Tõmbasin uniselt kätega üle näo.

Nick toimetas toas rahulikult ringi. Tehes kõvasti lärmi.

„Vabandage väga, mida sa teed?” küsisin ma.

Heitsin pilgu kellale.

„Kell on 5! Sa oled mingi unetu või?”

Ta ainult muigas.

Paistis, et ta korrastas oma kappi.

„Mida sa teed, Nick?”

„Tuba koristan..” vastas ta rahulikult, ise mingit viisijuppi ümisedes.

„Tead? Ma tõesti vahepeal kahtlen sinu normaalses mõistuses...” podisesin ma.

Ta oli hetkega minu kõrval ja suudles mind.

„No mida sa teed jälle?”

„Ma kuulsin küll, mis sa ütlesid ennem.” sosistas ta minu kohale kummardudes.

„No vot kui tore. Tõesti. See oligi sinu tänase päeva plaan või?”

Ta jällegi lihtsalt muigas.

Vajusin patjade vahele.

Ta vaatas mulle armsalt otsa.

„Kõik korras?”

„Jah..Isegi ülaltavalt palju korras. Ma ei tea miks. Ma peaks olema kohutavalt läbi ja masendunud. See kõik muudab mu kuidagi...täiesti tujutuks.”

Ta kuulas mind tähelepanelikult.

„Ma tean...ma tean lihtsalt...tegelikult – ma ei tea mitte kui midagi.” ütlesin ma nõrdinult.

„Usu mind, su tädi ei tahaks, et sa kurb oleksid.”

Noogutasin.

„Aitähh. Kellegist on mulle muideks viimasel ajal kõvasti kasu olnud.”

„Tõesti? Kellest?”

„Sinust jobu!” ütlesin ma naeratades, teda müksates.

„Aaa. Niii nunnu kui sa mind jobuks kutsud.” sõnas ta oma inglinägu tehes.

„Oota, mida see kogu koristamine tähendab?”

„Tegelikult on asi selles, et mul läks uni ära. Täna on suuuur päev. Ja hakkab nii paljutki juhtuma.”

„Midaa? No räägi juba ükskord!”

„Andesta, aga ma ei tohi rääkida. See on mulle totaalselt ära keelatud. Niiet, sa tead juba isegi palju.”

Vaatasin teda pahaselt. Ma ei teadnud ju üldsegi palju.

„Sa tead...et täna hakkab midagi toimuma.”

„Sa oled tõesti jobu.” ütlesin ma talle, ise vaikselt naerdes.

„Ahjaa. Mu ema käskis sulle ütelda, et see florist või midagi sarnast helistas.”

„Emanuelle?”

Nick kehitas õlgu.

„Noh, ma arvan, et tema. Igatahes ta jättis mingi sõnumi ka?”

„Jajah. Jättis küll. Ta palus, et sa täna hommiku poole ära käiksid, et ta peab hiljem kuskile sünnipäevale minema või..noh, mina ka ei tea.”

„Selge. Tuled kaasa?”

„Ikka tulen, kui tahad.”

Naeratasin talle.

Ta pani käed mulle ümber ja suudles mind.

„Muideks..me oleme täna alates pärastlõunast üpriski omapead.”

Muigasin.

„Sa vihjad millegile või?”

„Mina sa tea. . .”

„Mina sinu asemel küll vihjaks.” sõnasin ma naerdes.

- Tunde hiljem .

„Jaaa. Okei, tšau mamps.”

Kallistasin veel ema ja hakkasime Nickiga minema.

Nick, Joe ja Kevin olid täna üprsiki palju koos ja rääkisid millegi üle väga keskendunult.

Isegi siis, kui Cristal käed ümber Joe käela pani, suudles Joe teda rutakalt ja ütles et peab minema. Ja läkski. Otse teed Nicki ja Kevinit otsima.

„Kuule, sina tead mis neil täna viga on?”

Ma raputasin pead. Ka mina ei suutnud seda välja nuputada.

Ja siiani oli see müsteerium lahendamata.

Kui me Nickiga üpriski vaiksel tänaval asuvasse lillepoodi jõudsime, tundus, et seal pole ühtki hingelist. Ja ilmselt oli see tingitud ka sellest, et kell oli alles 9 hommikul.

„Emanuelle?” hüüdsin ma.

„Appikene kui nunnu sa oled!!!”