Teadaanne järjeka kohta !

Selline asi, et vahepeal polnud võimalik siia sisse logida, pole aimugi, why. Ja siis lõpuks läks asi käest ära....
Igatahes, kui kellegil on huvi seda lugeda, siis seda saab: http://jbeesti.forum.co.ee/ [omaloomingu teema all]

Aga selleks peab ka seal foorumis kasutaja olema. Kui kellegile on see väga vastumeelne, võin siis üks päev ka aja maha võtta ja need siia ka organiseerida. ;)
Hetkel on ilmunud juba 97 osa. Andke andeks mulle, et siia pole neid postitada saanud.... :$ :'////
Hope you forgive me .

Kui siiski registreerute, siis alates sellelt leheküljelt: http://jbeesti.forum.co.ee/omalooming-f23/ootamatud-unistused--jb-fannijutt-new-againtaitsa-lopp-nod-97osa-lehekuljel-69-t58-630.htm

OK, andke mulle siis teada. :)
Päikest !

77. osa

7 päeva hiljem.

„Mis meil täna plaanis on?” küsis Nicholas.

„Hmm... ma ei tea. Gabrielle rääkis, et talle tulevad täna sugulased Iirimaalt ja et ta korraldab sellele kambale saarel väikese ekskursiooni. Kutsus meid ka kaasa.”

Gabrielle oli tohutult tore tüdruk. Energiast pakatav 16 aastane neiu naabermajast, kes oli neljapäeval meie juurde tulnud ja meiega tutvust teinud.

„Aga me võiks ju minna siis? Ma mõtlen, et siiani on olnud meie suurim vaatamisväärsus magamistoas olev voodi.” ütles Nick, kulmu kergitades.

Müksasin teda selle eest.

„Niiet lähme. Aga ma pole täna veel korralikku musi saanud. . . PEAKS mainima.” sõnasin ma.

„Seda väikest viga saab alati parandada.” vastas ta, samal ajal mulle lähenedes.

* * *

„Oh, mul on nii hea meel, et te ikka tulite!” ütles Gabrielle oma konarlikus inglise keeles. Tal olid tuhmblondid tuule käes sassi läinud lühikesed juuksed. Ta naeratas, nagu alati.

Nicki käes oli tugevalt ümber minu. Gabrielle’i sugulased tervitasid meid. Neil kõigil olid heledad juuksed ja lühikesed soengud. Poleks osanud muud arvatagi, kui et need 7 kõik omavahel sugulased on.

Tee läks mäest alla. Jõudsime alla ranna äärde. Kui olime jõudnud täpselt sinna, kus me esimesel õhtul siin saarel olime vees plätserdanud, hakkasin ma naerma.

Ka Nick muigas.

„Mida sa naerad?” küsis ta, endal näol ikka veel see kaval ilme.

„Mida sa muigad?” küsisin ma naerdes vastu.

Ta köhatas.

„Tead, mul on üks ütlemata hea mõte.”

Vaatasin talle küsivalt otsa.

„Tule.” sõnas ta kiirustades ja võttis mul käest kinni.

Eemaldusime vaikselt aga kiiresti sellest kambast, millega me koos olime liikunud.

Ta vedas mind mäest veidi ülesse. Seejärel pöörasime me järsult vasakule. Sealt läks üks rohtunud tee, mille ääres kasvasid mingid suurte ja tulipunaste õitega lilled. Liikusime aina edasi. Ja siis, täiesti ootamatult, lõppes see rohtunud tee otsa. Edasi oli vaid järsk kalju. Sellelt alla hüpates oleks otse vette kukkunud aga õnneks poleks see kukkumine väga kõrgelt olnud.

Aga vaade, mis siit avanes, oli kirjeldamatu. Ma ei oska selle kohta lihtsalt midagi muud öelda, kui et see on lihtsalt imeline.

Nicholas vaatas mulle sügavalt silma ja naeratas. Ja minul võttis see lihtsalt jalad nõrgaks.

„Uskumatu.”

„Mis on uskumatu?” küsis ta, samal ajal mu juuksed kaelalt eemale lükates ja mind suudles.

„Sina. Ma olen sinuga siin olnud juba mitmeid päevi. Ja ikka veel, kui sa mulle nii silma vaatad ja naeratad, tekib mul sees veider tunne. Olen ma sulle ikka öelnud, kui palju ma sind armastan?”

„Mmm....noh, täna sa oled seda ma arvan et mingi...paar-kolm.....SADA korda öeldnud.” naeris ta.

Naeratasin.

„Noh, siis on igati hästi.”

Võtsin temast tugevalt kinni. Täesti imeliseim inimene keda ma kunagi näinud olin.

„Ma ei taha siit veel niipea ära minna. Ei tea, mis saaks, kui lihtsalt ei läheks ära?” küsisin ma.

„Ma ei tea. Aga kuule, põgeneks ära. Läheks kuskile koopasse elama ja...nii tore elu oleks ju.”

„Tõesti geniaalne mõte.” vastasin ma naerdes.

„Ma kardan koju minna. Mu õde ei lase mul elada esimestel päevadel , ma arvan.”

„Oh, sa tunne parem mulle kaasa. Mul on kogunisti KOLM venda. Aga ma loodan, et Frankie’t selline asi ei huvita. Veel. Ma loodan.”

„Ma arvan ka. Aga usu mind, mu õde võib olla kümme korda hullem, kui Joe ja Kevin kokku.”

Ta suudles mind.

„Minu arvates võiks siis neile pakkuda midagi sellist, millest juba annab rääkida.” ütles ta äkitselt mulle taas sügavalt silma vaadates.

„Sa lihtsalt oled mõtete lugeja. Tõepoolest.”

Naersime mõlemad.

„Siin kisub palavaks.” ütlesin ma, visates salli õlgatelt.

„Cause’ I’m burning up, burning up...” laulis Nick.

Ta andis mulle kiirelt musi.

„For you, baby.” lisas ta naerdes oma lauluviisile.

76. osa

Minu telefoni helin katkestas kõik ära.

„Ära võta vastu...”

„Ma...peaks...vist...ikka... võtma...”

„Nick, päriselt. Hiljem. Oota.”

Ronisin voodist välja ja otsisin kotist oma mobiili välja.

Cristal. Muigasin. Karta oli.

„Ja?”

„Lily musikene! Arvasin, et sa ei vastagi, et mine sa tea, mis Nick sinuga teha võis...”

Pööritaisn silmi ja üritasin häält tõsiseks sundida.

„Kuule, kui sa just just küsida tahad, küsi otse.” naersin ma.

Nick oli ka püsti kobinud ja käed ümber minu pannud. Ja muudkui mind aina edasi suudeldes.

„Hea küll. Kui pulmaöö möödus?” küsis Cristal.

„Oh, sa oleksid veel otsesemalt ka küsida saanud.” muigasin ma.

„Nojaah...” venitas ta.

„Aga räääägi juba!” hüüatas ta kannatamatult.

Kuna me rääkisime eesti keeles, ei jaganud Nick midagi ära. Aga tundus, et teda huvitasingi mina rohkem kui see, kellega ma rääkisin ja mida ma rääkisin.

„Tore.”

Teisel pool oli haudvaikus.

„TORE??! Sa ütled et tore??!!”

„Mis ma siis ütlema pean?”

Ma ei suuda. Ta ajas mind nii naerma.

„Noh...ma ikka tahtsin nagu rohkem teada....etnagu...”

„Cristal õeke, uudishimulik oled mul.”

Hakkasin lõpuks naerma.

„Olguolgu. Aga kui te koju tulete, räägid mulle KÕIK ära. Täpselt ja üksikasjalikult. Nõus? Lily, . . .nõus?”

„Jajah. Hea küll. Luban siis sulle seda. Aga kõike ei räägi ka.”

Cristal porises midagi vastu.

„Noh, tegelikult kõlbab see ka väga hästi. Okei, tsau. Kõik tervitavad.”

„Ja. Täna neid ja tervita ka. Tsau.”

„Tšau.”

Lõpetasin kõne ära.

„Lõpuks ometi!” sõnas Nick õnnelikult.

Asetasin oma käed tema õlgade ümber. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas.

„Kui nii kaks nädalat on...siis...”

Suudlesin teda ja lükkasin ta voodile.

„...siis on kõik ideaalne.”

Jälle telefon.

„No tõesti.”

Ronisin pahaselt taas voodist maha ja võtsin kõne vastu.

„JA?” sõnasin ma pahaselt.

„MaunustasinöeldaetJosephtegimulleabieluettepaneku.” vuristas Cristal nii kiirelt, et vaevu suutsin selle lause sõnumi kätte saada.

„MISASJA?”

Nick, kes oli seekord voodisse pikutama jäänud, vaatas üllatunult minu poole ja ajas end istukile.

„No way. Päriselt? Kuidas? Millal? Mis...?” küsisin ma, kuigi endiselt ei tahtnud see sõnum nagu pärale jõuda.

„Jah. Me abiellume Lily, päriselt. Kui ma pruudikimbu kinni püüdsin onju...teie lahkusite...ja siis läksin sinna metsarajale kõndima...ja siis ehmatas ta mu kõigepealt surnuks, kui ma märkasin, et keegi tuleb. Süda pidi seisma jääma lausa. Ja siis ta küsis seda. Sa ju tead, et ma ei usu selliste asjade õnnestumisse...”

„Mis su meelt muutis? Ja nagu ma aru sain, ütlesid sa ikka jah?” küsisin ma, olles ühtaegu õnnelik ja väga üllatunud.

„Ma ei öelnud algul midagi. Ta vaatas mulle sügavalt silma ja ütles kõigepealt et armastab mind rohkem kui enda elu. Ja et talle pole enam miski töhtsam kui mina. Ja sisi ta küsis seda. Appi...see oli ilusam, kui ma kunagi oleks kujutlenud. . .”

„Cristal, mul on niii-niii hea meeel. Ma tean, et Nick rõõmustab ka. Soovi Joe’le ka kindlasti palju õnne.”

„Kindlasti. Ja teie veetke mõnusalt aega, eks?”

„Loomulikult.”

Vaatasin naeratavalt Nicholast, kes tühjust jõllitas.

„Olgu, ma lõpetan, Nick ootab.”

„Selge. Tsau siis. Teistkorda.” sõnas Cristal.

Ta hääl kõlas nii õnnelikuna.

Lõpetasin kõne ja hakkasin ringi keksima.

„Nick, minu õde ja sinu vend abielluvad!!” kiljusin ma.

„MISASJA?” hüüatas Nick püsti hüpates.

„Jaa...tead, kui õnnelik Cristali hääl oli...vau. Lihtsalt imeline minu arust!”

„Minu arust kaa!” lisas Nick õnnelikult.

Nick võttis mu sülle.

„Aga minu vend ja sinu õde . . .las jääda nii, nagu on. Praegu vähemalt. Praegu tahan ma sinuga tegeleda.”

Hammustasin kergelt huulde.

„Oled kindel?”

„Oled või?”

„Hallooo, mina küsisin esimesena kullakene.” naersin ma.

„Päriselt ka?” küsis ta läbi naeru.

„Jah. Tegelt mina tahaks rääkida hoopiski.”

„Rääkida?”

Tegin näo nii tõsiseks, kui sain.

„Nõus.”

„Ah, sa ise ka usud või?”

Puhkesin naerma, nähes Nicki veidrat näoilmet.

„Tule siia..” ütlesin ma talle.

Ta lükkas mu juuksed mu seljale ja suudles mind.

Kui me voodisse jõudsime, sõnas ta: „ Ma et kavatsegi täna siit tõusta. Ja sna ka ei kavatse.”

„Mida sa ajad, ma juba lähen.” sõnasin ma ja tahtsin püsti tõusta.

„DREAM on.” ütles ta kavalalt, tõmmates mind tugevalt enda lähedale.

75. osa

„Nick . . .”

Ta vaid naeratas, võttis mu sülle ja astus koos minuga üle läve sisse. Kõik majas oli nii hubane ja armas.

„Meile renditud. Kaheks nädalaks. Meie mesinädalate jaoks. Meeldib, nagu ma näen?”

„Tohutult. Tahaks magamistuba näha.”

„Selge. Lähme.”

„Lähme.”

Sammusime käsikäes trepist üles. Voodi oli kaunistatud punaste roosi õielehtedega. Tuba jättis mulje, nagu oleks see mingi võõramaa printsessi oma. Siit sai ka otse rõdule.

Pöörasin näoga Nicki poole.

„Tahaks juba riided ära võtta. . .” ütlesin ma, üritades muiet varjata.

„Noh, mul pole selle vastu midagi.” naeris Nick, visates pintsaku osavalt toolile.

„.. . . et saaks spordiriided selga. Tahaks jooksma minna.”

Üritasin oma muiet varjata.

Nick vaatas aknast välja.

„Korful...päikeseloojangu ajal, pulmapäeval....jooksma....”

Jälgisin ta ilmet.

Ta tuli minu juurde ja asetas oma käed minu õlgadele.

„VEAME kihla, et mina saan esimesena valmis.”

„Hah. Ma olen palju osavam riidest lahti võtja.” vastasin ma.

„Noh, eks näis.”

Kuna minu kott oli juba üleval ja Nicki oma veel all esikus, jooksis Nick alla.

Nick tormas uksest välja, samal kui mina kingi ära üritasin saada. Asetasin selle toolile Nicki pintsaku kõrvale. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna, ning võtsin selle enda kätte. Nii tuttav lõhn. Järsku meenus mulle see väike kiiruse peale võistlus. Ajasin kleidi seljast. Leidsin oma lühikesed valged spordipüksid, peale viskasin sinise maika. Ja tennised jalga.

„Olemas.”

Heitsin pilgu peeglisse, naeratasin rahulolevalt ning jooksin alla. Juuksed jätsin ma samasse soengusse. Kuigi juuksed soengus polnud enam nii silutud ja korralikud, olid nad selliselt parajalt-ilusalt sassis.

„Koha...”

Nick seisis all, riided juba seljas, toetudes vastu trepikäsipuud.

Ta vatas seinakella.

„No KÜLL võttis kaua aega.” sõnas ta.

Jooksin alla ja tormasin uksest välja, temast mööda. Vaatasin väljas ümberringi.

Nii...jah. See tee läheb mäest üles...nii...siis alla tagasi...siis mööda rannajoont...ja sealt saab taas lühikest teed mööda üles. Korras. Nüüd pistsin nii kiiresti jooksma kui võimalik.

Juba kuulsingi, kuidas Nick tuleb. Lisasin veel tempot.

„Ma saan su nii-kui-nii kätte!” hüüdis Nick tagant.

„Eks tule ja püüa siis!” hõikasin vastu, ise naerdes.

Kuulsin, et ka tema naeris.

Tee läks mäest alla. Olin juba üsna väsinud, aga mäest alla minek andis hoogu juurde.

Niipea, kui rannale jõudsin, sain natuke joosta ja takerdusin ning kukkusin pehmele ja soojale liivale.

„Käes!” hüüdis ta.

Ta üritas mind kõditada. Väänlesin naeru käes.

„Ll...lõpeta ä-ä-ära!”

Naersin nagu meeletu.

„Hea küll.”

Ta võttis mu sülle.

„Mida sa teed? Nick!! Lõpeta ära! Ma ei taha ujuma! Nick..!!”

Einoh, ta viskas mu vette.

„Õõõh...ma uputan su ära nüüd.”

Nick naeris nii nagu jaksas.

Tõmbasin ta vette pikali. Enam ta nii kõvasti ei naernud. Nüüd naersin mina – veel hullemini, kui tema enne.

Ta istus vette maha ja mängis solvunut.

„Nick, no kuule...ära solvu nüüd...”

Läksin talle lähemale ja siis viskas ta mind järsku veega.

„Mees...ära tee...”

Naerime ja pidasime veesõda. Mängisime nagu väikesed lapsed, endal rõõmu palju. Üks õhtune mööduja vaatas vist küll, et need kaks on hulluks läinud.

Ma ei tea, kui kaua me seal olnud olime, aga päike oli ammu kadunud.

Äkitselt puutusid meie käed kokku. Ta vaatas mulle otsa. Tundsin vägagi imelikku tunnet. Tunne, nagu ma hakkaks kohe teadvust kaotama.

Ta suudles mind, pikalt ja kirglikult, tõmmates mind endale aina lähemale. Ma olin täitsa jõuetu ja tundsin ainult, kuidas mul nagu kananahk ihule tuli.

Ta vaatas mulle küsivalt otsa.

„Jah.”

Ta suudles mind veel korra ja võttis sülle. Ta läks kiirustades üles, majakese poole.

Soe tuulehk puhus mu juuksesalke, mis selles möllus lahti olid tulnud.

Jõudsimegi majja. Ilma mind vahepeal maha panemata, liikus Nick kindlalt üles.

Ta avas ukse ja lükkas selle jalaga kinni. Hüppasin ta sülest maha ja võtsin temast kinni. Ta lükkas mu voodile pikali, istudes mulle peale. Tundus nagu kumbi meist ei oskaks enam rääkida. Ja et seda tunnet kirjeldada, polegi sõnu. Nagu automaatselt lendasid riided põrandale, suvalistesse suunadesse. Ta suudles mind kaelale ja vaatas mulle sügavalt otsa.

„Ma tahan, et sa teaksidki, et ma armastan sind. Tohutalt ja kirjeldamatul viisil.”

„Nick, ma armastan sind. Sa oled parim. Lihtsalt nüüd, võibolla pole sõnu vajagi...”

Ta suudlesin teda ja võtsin temast kinni. Ma armastan teda...

Hommikul –

„Lily..?”

Avasin aeglaselt silmad.

Esimese asjana naeratasin ma magusalt.

Ta võttis mu tugevamalt kaissu.

„Ma loodan, et sa ei pidanud milleski pettuma.” sõnas ta.

„Kui sa mõtled millegi all sind, siis ..ei.” naersin ma.

„Noh...tegelikult...võiksime me nüüd kasutada ohkem väljendit MEIE.”

„Nõus.” vastasin ma naeratades.

Suudlesime.

„Nick, nüüd veel vähem saan ma sinuta hakkama. Ma vajan sind. Ja nii jääb.”

„Mina vajan sind Lily. Minu Lily. Minu naine. Ma armastan sind.”

Naeratasin. Ta on nii ilus. Nii lummavalt ilus Ma armastasin teda otsast kuni lõpuni.

Ohkasin.

„Tead, mul on tunne et armastan sind nii palju, et ma ei tea, mida teha. Tahaks midagi teha, et välja näidata kui palju suurem see tunne minust on...aga ma ei oska. See...on liiga võimas, et seda kuidagi näidata...veel vähem öelda...ma ei tea.”

„Usu või mitte, aga ka minul on nii. Tead, mu elust oli midagi puudu. Siis tulid sina. Sa tulid oma naeratuse, naeru ja energiaga. Ja see andis mulle jõudu. Kõigeks. Ja ma tundsin taas nagu väike laps, kellel on ei-tea-mille üle pidevalt naeratus näol. Ja ma armastasin seda tunnet. Sa..sa tõid mu ellu päikese. . . Ja kõik hea. . . Ja nüüd ma ei oska sinuta. Ja ei taha. Ja ma ei kujuta ette, kui ...”

Panin oma nimetissõrme talle suule. . . ja suudlesin teda.

„Meil on ju mesinädalad. Naudime seda, murevabalt. Nicholas Jerry Jonas, kas sa oleksid nii tore abikaasa ja suudleksid mind samamoodi, nagu sa seda eile õhtulgi tegid?”

„Hmm. . .noh, kuidas see käiski eile? Ei mäleta nagu hästi... Äkki meenutad?”

„Noh, selliselt kirglikult ja tundega ja...noh, ma siis parem näitan. . .” ütlesin ma käega visates ja suudlesin teda.

„Mmm.. ideaalne. Kuule, mulle meeldib abielus olla.” sõnas ta peale suudlust.

Ma naersin.

„Mulle ka.”

Naersime mõlemad.

Ta suudles mind veel.

„Oota, üks asi. . .” sõnas ta.

Ta sikutas parema käega vasakust käest sõrmust ära. Ta sai selle kätte ning asetas kapi peale.

„Noh, selle on lõpp.” ütles ta.

Kergitasin kulmu.

„Noh, parim lõpp, mida mina eales näinud olen.” vastasin ma.

Vaatasin ta sügavpruunidesse silmadesse ja naeratasin.

„Lõpeta ära Nick, tõsiselt.” ütlesin ma äkitselt naerma puhkedes.

„Mis nüüd?” küsis ta, ise samuti naerma hakates.

„Kui sa nii jõhkramalt ilus ja hea oled, ei jõua ma enam kaua naeratada. Ma ei jõua enam noh. Mu huuled on ära väsinud sellest lihtsalt.” naersin ma.

„Noh, äkki on su huuled teisest asjast ka väsinud . . .” küsis ta mõtlikust teeseldes.

„Ah, ära aja hullu juttu !” vastasin ma ja suudlesin teda uuesti.

74. osa

74. osa

„Palju õnne!” ütles Cristal laialt naeratades.

Ja suundus seejärel min kõrval seisvat Nicki õnnitlema. Pooled külalistest olid mulle tundmatud ja pooled Nickile. Ma lausa ehmatasin ära, kui oma vanatädi türtre tütart Eliisat nägin. Mul polnud aimugi, et mul kohe NII palju sugulasi oli.

„Palju õnne Sulle. Ma tean, et sa oled hea tüdruk ja Nickile õige.” sõnas Paul Kevin.

Midagi sellist peigmehe isa käest kuulda on päris hea tunne. Eriti kui sellele järgneb soe kallistus.

„Kullakene, sa oled nii imekena. Ma tänan Jumalat, et ta just sinu Nickiga kokku viis.” ütles Denise, kellel olid samuti pisarad silmis, nagu minu emalgi, kui ta mulle järgmisena õnne soovima tuli.

Ma olin nii õnnelik. Vahetevahel heitsin ma pilgu Nickile. Ta oli nii kena oma uues ülikonnas. Ta ei meenutanud enam tavalist meest. Ta oli midagi paremat. Midagi palju palju enamat. Ka tema heitis mulle vahel pilgu ja naeratas õnnelikult.

Kui kõik õnnitlused olid saadud, suundusime kõik peopaiga poole. Mina ja Nick läksime kõigepealt kiiruga autosse. Kaugelt oli küll paista mõni välgusähvatus, aga keegi ei tulnud midagi küsima või muud säärast. Sõit hakkas peale.

Auto peal olime me mõlemad üpriski vait, sest nimelt Cristal polnud enam mitte kuidagi moodi mahtunud minu ema ja isa autosse, niiet ta tuli meiega.

Me rääkisime küll, aga mitte meie Nickiga omavahel.

Ta võttis mu käe salaja enda kätte ja põimis oma sõrmed minu sõrmede vahele.

Tegemata teist nägugi. Sel hetkel oleks ma kõik andnud, et saaks temaga omavahel olla.

Kohal me olimegi. Nii pea, kui autost välja sain, tahtis hing kinni jääda. See oli võrratult kena koht! Taga pool sillerdas päikese käes järv, lauad oli kaetud, kaunid minu pruudikimbu sarnased buketid laual. Järvest natuke vasakule, jäi aga kaunis maja.

„Nick, see on võrratu!”

Hüppasin talle kaela.

Ta võttis minu ümbert kinni ja suudles mind.

Joe, kes samuti järgmise autoga kohale oli jõudnud, sõnas: „Taevas hoidku, me ei jõua täna nii palju „kibe” karjuda, kui need kaks musitada tahavad.”

„Ah, jäta noored rahule.” vastas Kevin naerdes.

„Hea küll, vanamees.”

„Vanamees?” küsis Kevin, ise ikka veel naerdes.

„Noh, sa ütlesid „jäta noored rahule”. Järelikult, oled sa ise juba vanamees.”

„Joe ja tema loogika.” ütles Denise.

Kõik naersid.

Kõik inimesed olid kogunenud tantsuplatsile, mis järve äärde üles oli pandud. Ja hakkas avatants. Astusime Nickiga esimestena tantsupõrandale. Kõik jälgisid naeratades. Muusika hakkas. Jon McLaughlin – So Close. No annab olla sobilikumat laulu. Huvitaval kombel ei tundunud enam kedagi muud olema, ainult Nick ja mina. Varsti hakati plaksutama ja Joe ja Cristal suundusid tantsupõrandale. Paare hakkas järjest rohkem tulema.

Kuni tuli Kevin. Lai naeratus suul. Appikene.

„On see Melissa??” küsisin ma Nickilt sosinal.

„Sul on vist õigus.”

Melissa polnud selline, nagu varem. Selline räbal ja räsitud. Mitte üldsegi räsitud. Helekollase tooniga kleit seljas, kaunis soeng kõrgele üles pandud, samuti särav naeratus suul. Kevin kummardas, tüdruk naeratas ja vastas kniksuga. Paar hakkas tantsima. Ka neil tundus silmi jaguvat ainult üksteisele.

Peaaegu igaüks oli nüüd tantsimas. Pidulikum osa sai läbi. Kes jõi kokteili, kes tantsis pööraselt(noh, näiteks Joe ja Cristal), kes sõid rahulikult ja rääkisid.

Lõpetasin just isaga tantsimise ja otsustasin, et tahaks korraks istuda.

Istusin ühte tühja lauda, haarates endale ka ühe kokteili. Hakkasin just pilguga Nicki otsima, kui keegi mind kätt pidi püsti tõmbas. See oli Nick.

„Mis sa teed?”

„Tule.”

Läksime tema järel kiirel sammul. Ta vedas mind majja ja me läksime teisele korrusele.

Ta avas ühe toa ukse, lükkas jalaga ukse kinni ja asus mind suudlema.

„Nick, ausalt öeldes, sa võtad mul lihtsalt jalad nõrgaks, kui sa nii teed.”

„Mul...on lihtsalt vaja sinuga natukene kahekesi olla...” sõnas ta kavalalt naeratades.

„Noh, minul pole selle vastu midagi.”

Tõmbasin teda veel rohkem endale lähemale ja suudlesin teda samuti.

„Ma armastan sind, Lily.”

„Nick, mina armastan sind...”

Kuulsin koridoris samme. Keegi peatus täpselt selle toa ukse taga ja kuulatas. Me olime hiirvaikselt. Nick andis mulle põsemusi ja kallistas mind kõvasti. Kuulsime, kuidas sammud kaugenesid. Hiilisime toast välja ja läksime alla korrusele.

„Oh, teid me just otsisimegi. Lil, pruudikimbu viskamine.” sõnas Celly naeratades.

„Ahjaa. Tuleme.” vastasin ma rõõmsalt.

Kõik võtsid positsioonid sisse.

„Nii, kohe viskan. Nii. . . kolm, kaks.....üks !”

Viskasin kimpu. Kostus kiljumist ja juubeldamist. Ma pöörasin ümber.

„Crissy!”

Cristal seisis nii taga kui veel võimalik, endal käed ristis. Ja kimp oli täpselt tema käte vahele kukkunud.

Lehvitasin talle heatujuliselt ja naeratasin laialt.

Ta lehvitas mulle ilmetult vastu ja tegi mulle ah-ma-ei-usus-sellistesse-asjadesse nägu.

Hakkasin naerma.

Aeg liikus üpriski kähku. Tantsisime, laulsime, naersime, sõime, jõime ja rääkisime niisama. See oli parim päev. Tõesti.

„Nick, kas sulle ei tundu, et tänane päev ongi elu parim?” küsisin ma teda kallistades.

„Ooojaa. Aga siiani. Ma arvan, et juba homme võid sa teisiti arvata. Mine sa tea, mis me teeme, eksole.”

Toetasin oma pea tema õlale. Kogu selle möllu keskel, ei tundnud ma kübetki väsimust või tüdimust ja naeratasin rahulolevalt.

Aeg oligi minna, kui tahtsime õigel ajal lennukile jõuda.

Jätsime kõigiga hüvasti.

- - - - - - - - - - - - - - - - Peale lennusõitu Korfu saarel, idüllilises kohakese, väikese maja juures. Ümber ringi kajud ja kui maja juurest otsa alla minna, tuli rand ja ilmatu vesi. Kõik oli väga kaunis. Päike oli peagi loojumas.

73. osa

73. osa

„Imeilus!”

„Sa näed tõesti uskumatu välja. Nagu ingel.”

Catleen kallistas mind.

Kõik oligi lõpuks valmis. Cristal ulatas mulle mu valgete ja roosade roosidega kimbu.

Üritasin rahulikult sisse ja välja hingata.

Nägin suurest peeglist enda peegeldust.

Suur ja uhke valge kleit, imekaunis lehviv alumine osa. Piisavalt pikk ja üldse kõige kaunim kleit, mida keegi üldse tahta võib. Õhkõrn pikk loor kattis veidi mu soengut. Osa juustest oli lahti, osa kinni. Kaelas oli mul kaelakee. Jah, täpipealt seesama, mille Nick mulle meie suhte alguses kinkinud oli. Tagasihoidlikult imekena meik ja valged kingad.

Olin oma välimusega ülimalt rahul.

„Sa oled tõesti imeline. Aga meie hakkame nüüd minema.”

Eleriin, Mari, Liis, Herli, Liisa ja Grete kallistasid mind veel kõik enne, kui nemad kiriku poole hakkasid sõitma.

Elutuppa jäid alles vaid Celly, Isobel ja Catleen. Ja loomulikult Cristal ja mina.

„Kus küll Keidi jääb?” küsisin ma närviliselt.

„Sa oled nii kaunis!”

„KEIDI!”

Ma tormasin hoolimata üpriski pikast kelidisabast ja loorist talle uksele vastu.

„Ma kartsin, et sind ei tulegi.”

„Ära minu pärast muretse. Sa vaata ennast. Lihtsalt...vau.”

Naeratasin ja heitsin pilgu veelkord peeglisse.

„Ma tahaks juba Nicki näha, väga.”

„KÜll näed. Varsti.” vastas Catleen naeratades.

„Iludus, otses mõttes : su tõld on kohal.”

Katsin hetkeks näo kätega ja kiljatasin.

Kõik muigasid. Ruttasin akna juurde. Kaks valget hobust vedasid kaunistatud tõld. Kutsar oli samuti valgesse riietatud. Ja vanker näis olevat osaliselt kaunistatud lilledega. See oli nii ilus.

Cristali mobiil helises.

„Ja?”

„Mhm.”

„Selge.Ütlen edasi. Tsauki.”

„Mis lahti?”

„Ei ole midagi. Ema ja isa tahavad sind veel enne näha. Enne kui kirikusse sisened.”

Noogutasin.

„Aga lähme siis alla?” küsis Isobel naeratades.

„Believe, kõik läheb suurepäraselt.” ütles Celly mulle sõbraliku naeratusega.

Noogutasin veelkord.

Kui me sõitma hakkasime, olid paljude inimeste pilgud meile pööratud. Osad vaatasid imelikult, osad jäid tühja ilmega vahtima, osad peatusid ja naeratasid, kes lehvitas, kes vilistas või plaksutas. . . Mul tekkis nagu printsessi tunne.

Kiriku juurde jõudes, nägin esimese asjana oma vanemaid.

Nad paistsid küll kümneid kordi rohkem närvilisemad kui mina. Kolm pruutneitsit, õrnroosad kleidid seljas, hüppasid tõllast esimestena maha. Siis Cristal ja lõpuks aidati ka mind maha. Cristalil oli samuti samasugune kleit seljas, nagu teistelgi pruutneitsidel. Aga tema ütles, et las olla ja et ta ei tahakski eriti pruutneitsi olla.

„Cristal. . .” soistasin ma talle.

„No?”

„Palun, ole sina ka ikkagi. Sa oled mu õde ja ma soovin seda. Ma tean, ootamatu, aga...”

„Hea küll.” vastas ta, lai naeratus näol.

Tundus, et ta oli ka ise sellest mõelnud, aga polnud seda lihtsalt mulle mitte maininudki.

„Sa oled imeline!” sõnas ema, ise näost kaame.

Ja isa oli üldse kuidagi LIIGA vaikne.

„Aitäh.”

Ma naeratasin jälle.

Ta kallistas mind ja oli näha, kuidas ta salamisi pisara ära pühkis. Andsin talle põsemusi.

Ta läks sisse ära. Pruutneitsid hakkasid ühekaupa sisenema.

Isa tõmbas loori üle mu näo. Õrn tuuleõhk tuli ja sasis veidi mu juukseid.

„Lähme?”

„Nõus. Igati nõus isa.”

„Ja tead?”

„No?”

„Sa oled kõige kaunim pruut maailmas üldse.” ütles ta, silmad veidi vesised.

„Tänks, paps.”

Tõmbasin käeseljaga üle ta silmade ning ta võttis mu oma käevangu.

Ohkasin ja naeratasin, ise tohutult elevil. Või õnnelik? Või pabinas? Ehk paaniliselt närvis? Ma arvan, et neid tundeid on liiga palju, mida kirjeldada.

Astusime suurtest ustest sisse. Mul pidi hing kinni jääma. Nick oli võrratu. Isegi nii kaugelt, et teise kiriku otsa. Ka tema jälgis mind, suu väheke paokil.

Vasakul ja paremal pool teda olid pruutneitsid. Ja Joe ja Kevin samuti. Joe vasakul käel, Kevin paremal. Ja Kevini kõrval oli Frankie.

„Iss kuule?” sosistasin ma, ise samal ajal kõikidele naeratades.

„Kuulen.”

„Kas me saaks kiiremini minna? Tahaks juba Nicki juurde.” küsisin ma peaaegu anuvalt.

„Ole kuss. Ajad mu naerma ka veel kõigi ees sellisel hetkel.”

Üritasime mõlemad naeru tagasi hoida ja sammusime samas tempos edasi, otse altari poole.

Olimegi kohal. Isa andis mu üle Nickile, kes mulle käe ulatas. Neelatasin. Ma tahtsin nutta ja naerda korraga. Ja mõlemat seda teha suurest õnnest. Sellest tohutu suurest õnnest.

Ausalt öelda, läks osa sellest tseremooniast kaduma, sest Nick köitis mu tähelepanu liialt palju.

„...Kas sina, Nicholas Jerry Jonas, võtad Lily endale seaduslikuks abikaasaks, et teda hoida ja armastada nii heas kui halvas, vaesuses kui rikkuses, tervises kui haiguses, nii õnnes kui õnnetuses, kuni surm teid lahutab?”

„Jah.” vastas ta.

Ta lükkas kauni kuldse sõrmuse mulle sõrme.

„Ja sina, Lily Metsoja, kas võtad Nicholase endale seaduslikuks abikaasaks, et teda hoida ja armastada nii heas kui halvas, vaesuses kui rikkuses, tervises kui haiguses, kui õnnes ja õnnetuses, kuni surm teid lahutab?”

„Jah.”

Nüüd panin mina talle sõrmuse sõrme.

„Nüüd, kuulutan ma teid meheks ja naiseks. Võite pruuti suudelda.” sõnas preester.

Appi, ma oleks tahtnud õnnest kiljuda. Nicholas tõstis loori mu näo eest üle pea ära.

Ta naeratas nii armsalt, et isegi sellisel hetkel, tahtsin ma ära sulada.

Ja siis, tuli ta mulle lähedale. Hästi hästi lähedale. Ja meie huuled puutusid kokku. Meie esimene suudlus selles uues elus.

Kui me üksteisest eemaldusime tõusid kõik pinkides püsti. Pulmamarss hakkas taas mängima ja kõik hakkasid palksutama. Naeratasime üksteisele õnnelikult.

„Lil, ma armastan sind.”

„Mina sind ka. Ma armstan sind Nick Jonas.”

„Mrs. Jonas, lähme õnnitlusi vastu võtma?”

„Igati nõus.” sõnasin ma laia naeratuse saatel.

Suudlesime veel korra.

Pikk trobikond inimesi võtsid järjekorda, et meid õnnitleda. Kõigepealt õnnitles meid aga Joe. Kes oleks mind tahtnud peaaegu, et ära lämmatada.

„Minu vennanaine. Ma arrmastan sind.” sõnas ta.

„Mina sind ka Joe.”

„Oooh, Nick, sa said maailma nunnuma, ilusama ja kuumema ja parima naise.” Jätkas Joe Nicki poole pöördudes. Cristal mossitas selle peale.

„Kevin, kata tal kõrvad korraks kinni.”

Cristal ja Kevin itsitasid mõlemad.

„Palju õnne, vennas.”

72. osa

72. osa

Keerasin ühelt küljelt teisele küljele. Aga und ei tulnud. No lihtsalt ei tulnud ja kõik. Pea oli nii tohutult mõtteid täis ja need kõik tiirlesid ringi. Ma ei suutnud ühele keskendudagi, kui juba uus mõte mind valdas. Ja nii edasi ja aina edasi. See oli kohutav. Ja hirmutav.

„Sa ei saa ka magada?” küsis Nick lõpuks.

„Anna andeks, kui sind üles ajasin. . . ”

„Kallis, sellest pole küll midagi. Ega ma ei maganud ise ka.”

„Oh, siis on hästi. Mul lihtsalt ei tule und.”

„Jah. Täitsa kummaline on see kõik. Aeg on nii kiiresti läinud. Noh, mitte et ma ei tahaks, et aeg kiiresti läheks...”

Naeratasin.

„Agajah. Homme samal ajal oleme me Korful. Lahe, eks?”

„On küll.” nõustusin ma.

„Tead, sa ei kujuta ette ka kuidas ma sulle juba Mrs. Jonas tahaks öelda.”

„Oh, ja küll mina tahaksin sind juba meie majas tööd rügama panna.”

Nick jäi vaikseks.

„Ja veel eesti keelt õppima...” lisasin ma mõtlikult.

Nick oli ikka veel tõsine.

„Okei, okei. Ära nüüd pabista. Kõigepealt vaatame kuidas mesinädalatega on.”

„Ooojaa.”

„Ära ütle seda.”

„Miks mitte?”

„Sinu suust kõlab see nii perverdilikult.”

„Ah, ole vait.” vastas ta naerdes.

Rääkisime veel mitmetest asjadest. Arvan, et oleksime vabalt terve öö üleval olnud, aga otsustasime, et me ei taha oma pulmapäeval nagu kaks zombiet välja näha.

Niiet kuidagi moodi õnnestus meil siiski magama jääda.

¤¤¤¤¤¤¤

Avasin uniselt silmad. Aga see unisus kadus kohe, kui sain aru, mis päev täna on. Appi. Tõusin tormakalt istukile ja raputasin Nicki.

„Nik! Nick kuule. Ärka üles!!”

Nck hõõrus uniselt silmi. Ta vaatas mulle otsa ja hüpaps ka ise kähku püsti.

Ja kallistas mind kõvasti.

Istusin talle sülle ja toetasin pea tema õlale.

„Lõpuks ometi . . .” sõnas ta sosinal.

Tõusin siis aga püsti, andsin Nickile põsemusi ja tormasin kapi juurde.

Otsisin kõige lihtsama kleidi mida leida võisin ja vahetasin selle oma pidžaamaga kiirelt ära. Ka Nick hakkas tegutsema, peale pikka minu vahtimist.

„Niisiis. Kell 15.00 ma saabun. Praegu lähen Cristali juurde, kari pruutneitsisid tulevad kirikusse, neli neist tulevad koos minuga. Pärast tseremooniat lähme kuskile xy kohta, millest mu õrna aimugi pole, siis pidu ja siis...oota...mis kell lennuk väljuski?”

„Kell 21.00” vastas Nick rutakalt.

„Selge. Korras. Okei. Olemas.Selge.”

Nick vaatas mind muigega.

„Sorri, ma liiga närvis, et maha rahuneda. Või ma tähendab...mida iganes. Ma hakkasin siis minema. Näeme. Millalgil. Tähendab, kell kolm näeme. Jah. Tšau. Armastan sind.”

„Mina ka.” vastas Nick ja suudles mind.

Sulgesin ukse enda järel ja tormasin trepist alla. Kõik olid juba üleval. Osad köögis, osad elutoas.

„Tsau. Kirikus näeme!” hüüdis Kevin.

„Nõus jah.” vastasin rutakalt.

Tahtsin juba uksest välja minna, kui tormasin taas trepist üles. Ma ei saanud ust avadagi. Ta tuli mulle juba pikas koridoris jooksuga vastu.

Ta võttis tugevalt minu ümbert kinni ja me suudlesime. Kaua-kaua.

Peale seda ohkasin ma.

„Näeme siis pärast, eks?”

„Loomulikult.” vastas ta naeratades ja suudles mind veelkorra.

Kui alla jõudsin, küsis Joe: „Viimane suudlus vallalistena jah?”

Muigasin heatujuliselt.

Hüüdsin kõigile tšau ja väljusin naeratades majast.

¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤

Cristali juures ~~

Loetlesin kõik valjult üle.

„Celly, Isobel, Eleriin, Herli, Liis, Liisa, Grete, Catleen ja Mari. Kus Keidi on?”

„Küll tuleb veel.”

„Celly ja Isobel ja Catleen, olete siis nõus?”

„Loomulikult.”

„Perfektt.” Sõnasin ma rahulolevalt.

Ülejäänud kallistasid mind.

Me lähme siis kella 12.00 sinna ära, eksole?”

„Täpselt nii. Ja siis...”

„Crissy jõudis juba rääkida.” Vastas Eleriin naeratades.

„Tänks õde.”

„Ikka saab.” vstas ta nerdes.

Kõigepealt lähen mina ja Ellu siis kleiti ära tooma. Kingad ja loor on siin ikka onju?”

„Täitsa olemas.”

„Siis...Grete ja Mari lähevad seda kimpu ära tooma.”

Mõlemad noogutasid.

„Huh. Siis on korras kõik vist. Ja sina paned meigi asjad kõik. Sest peale juuksurit tulen siia. Ja siis kleit selga ja olemas.”

„Ja ma VÄGA loodan, et Keidi ka ikka tuleb. . .”

Istusin veidi närvilisena, kuid väga õnnelikuna diivanile.

„Appi. Mul polekski enam närve, kui ma veel sõmustele ka muretsema peaks.” lisasin ma silmi pööritades.

Kõik naersid.