7 päeva hiljem.
„Mis meil täna plaanis on?” küsis Nicholas.
„Hmm... ma ei tea. Gabrielle rääkis, et talle tulevad täna sugulased Iirimaalt ja et ta korraldab sellele kambale saarel väikese ekskursiooni. Kutsus meid ka kaasa.”
Gabrielle oli tohutult tore tüdruk. Energiast pakatav 16 aastane neiu naabermajast, kes oli neljapäeval meie juurde tulnud ja meiega tutvust teinud.
„Aga me võiks ju minna siis? Ma mõtlen, et siiani on olnud meie suurim vaatamisväärsus magamistoas olev voodi.” ütles Nick, kulmu kergitades.
Müksasin teda selle eest.
„Niiet lähme. Aga ma pole täna veel korralikku musi saanud. . . PEAKS mainima.” sõnasin ma.
„Seda väikest viga saab alati parandada.” vastas ta, samal ajal mulle lähenedes.
* * *
„Oh, mul on nii hea meel, et te ikka tulite!” ütles Gabrielle oma konarlikus inglise keeles. Tal olid tuhmblondid tuule käes sassi läinud lühikesed juuksed. Ta naeratas, nagu alati.
Nicki käes oli tugevalt ümber minu. Gabrielle’i sugulased tervitasid meid. Neil kõigil olid heledad juuksed ja lühikesed soengud. Poleks osanud muud arvatagi, kui et need 7 kõik omavahel sugulased on.
Tee läks mäest alla. Jõudsime alla ranna äärde. Kui olime jõudnud täpselt sinna, kus me esimesel õhtul siin saarel olime vees plätserdanud, hakkasin ma naerma.
Ka Nick muigas.
„Mida sa naerad?” küsis ta, endal näol ikka veel see kaval ilme.
„Mida sa muigad?” küsisin ma naerdes vastu.
Ta köhatas.
„Tead, mul on üks ütlemata hea mõte.”
Vaatasin talle küsivalt otsa.
„Tule.” sõnas ta kiirustades ja võttis mul käest kinni.
Eemaldusime vaikselt aga kiiresti sellest kambast, millega me koos olime liikunud.
Ta vedas mind mäest veidi ülesse. Seejärel pöörasime me järsult vasakule. Sealt läks üks rohtunud tee, mille ääres kasvasid mingid suurte ja tulipunaste õitega lilled. Liikusime aina edasi. Ja siis, täiesti ootamatult, lõppes see rohtunud tee otsa. Edasi oli vaid järsk kalju. Sellelt alla hüpates oleks otse vette kukkunud aga õnneks poleks see kukkumine väga kõrgelt olnud.
Aga vaade, mis siit avanes, oli kirjeldamatu. Ma ei oska selle kohta lihtsalt midagi muud öelda, kui et see on lihtsalt imeline.
Nicholas vaatas mulle sügavalt silma ja naeratas. Ja minul võttis see lihtsalt jalad nõrgaks.
„Uskumatu.”
„Mis on uskumatu?” küsis ta, samal ajal mu juuksed kaelalt eemale lükates ja mind suudles.
„Sina. Ma olen sinuga siin olnud juba mitmeid päevi. Ja ikka veel, kui sa mulle nii silma vaatad ja naeratad, tekib mul sees veider tunne. Olen ma sulle ikka öelnud, kui palju ma sind armastan?”
„Mmm....noh, täna sa oled seda ma arvan et mingi...paar-kolm.....SADA korda öeldnud.” naeris ta.
Naeratasin.
„Noh, siis on igati hästi.”
Võtsin temast tugevalt kinni. Täesti imeliseim inimene keda ma kunagi näinud olin.
„Ma ei taha siit veel niipea ära minna. Ei tea, mis saaks, kui lihtsalt ei läheks ära?” küsisin ma.
„Ma ei tea. Aga kuule, põgeneks ära. Läheks kuskile koopasse elama ja...nii tore elu oleks ju.”
„Tõesti geniaalne mõte.” vastasin ma naerdes.
„Ma kardan koju minna. Mu õde ei lase mul elada esimestel päevadel , ma arvan.”
„Oh, sa tunne parem mulle kaasa. Mul on kogunisti KOLM venda. Aga ma loodan, et Frankie’t selline asi ei huvita. Veel. Ma loodan.”
„Ma arvan ka. Aga usu mind, mu õde võib olla kümme korda hullem, kui Joe ja Kevin kokku.”
Ta suudles mind.
„Minu arvates võiks siis neile pakkuda midagi sellist, millest juba annab rääkida.” ütles ta äkitselt mulle taas sügavalt silma vaadates.
„Sa lihtsalt oled mõtete lugeja. Tõepoolest.”
Naersime mõlemad.
„Siin kisub palavaks.” ütlesin ma, visates salli õlgatelt.
„Cause’ I’m burning up, burning up...” laulis Nick.
Ta andis mulle kiirelt musi.
„For you, baby.” lisas ta naerdes oma lauluviisile.
